Eestis tavaline

Ida-kiviyrt

2010-11-06T02:57:00.000-07:00

Kollane lõokannus Corydalis Lutea

2010-11-06T02:44:00.000-07:00

Mulda pole vajagi:

Luiged Haapsalus

2010-10-13T23:07:00.000-07:00

Seda toredat luige seltskonda kohtasime Haapsalu promenaadil. Üks neist oli õige naksis ja nõudis õige kurjalt saia. Käis järel ja susises.

Puuhabeme salajased trikid ja nipid.

2010-10-11T23:31:00.000-07:00

Puuhabe. Lingid: esimene, teine.
Meil siin, Kesk-Eestis, Roosna-Alliku ümbruses teda eriti polegi. Täpsemalt öeldes, pole meil selliseid omaette jäetud lehtpuid, milledel nad meeleldi pesitsevad. Lõngade värvimiseks käisin puuhabet korjamas Aegviidus, kus mõni puu oli seda samblikku paksult täis.
Aga lõngade värvimiseks on ta super taim! Sain nii palju erinevaid kollaseid toone, ilusast mõnuskollasest oranzika varjundiga sinepini välja.

Nendele kõige pruunimatele lisasin paar peotäit arooniamarju.

Soomusmampel

2010-10-03T22:53:00.000-07:00

Soomusmampel. Link mujale kus rohkem teaduslikku infot ja kirjeldust. Mina leidsin selle seene oma aias vana õunapuu juure pealt ja hiljem teise seenekobara veel õunapuu otsast kah.
NB! Süüa need seened ei kõlba!
Lugesin ühest seeneraamatust, et nad sobivad lõngade värvimiseks. Proovisin aga midagi väga erilist küll ei saanud. Lõngad värvusid tooni võrra tumedamaks, muud midagi. Võimalik, et värvida tuleb vanade seentega, mul olid nad suht noored.

Kurg

2010-07-27T22:17:00.000-07:00

Vesisulg.

2010-07-04T23:42:00.000-07:00

Veetaim. Hottonia palustris

Vesisulg on imearmas vees lahtiselt ringi uitav taim. Kasvavad seisva veega või aeglaselt voolava veega mudase või turbase põhjaga veekogudes mandril. Kõige tavalisem just ei ole aga pole ka haruldus.

Kirjeldus: Lehed veesisesed, õrnad, kamjalt sulgjagused, lineaalsete hõlmadega, asetsevad männastena. Õisik kobarjas, mitme üksteisest eemal asetseva õitemännasega, ulatub veest välja. Õiekroon valge, mõnikord roosakas, kollase neeluga. Kasvab 15 - 50 cm kõrgeks.

Jaanipäeva jalutuskäik.

2010-06-25T23:46:00.000-07:00

Jaanipäeval sai jälle natuke Jägala jõe kallastel ringi hulgutud. Joapildid panin joapostitusse, aga siin siis ülejäänud.
Linnamäe Hüdroelektrijaama pais on üsna maaliline järveke.
Jaam ise oli seekord "kuival", st kusagilt ei voolanud midagi üle ääre, kõik vesi läbis ainult kasulikke radu. Aga alla jõudis teda ikka üsna palju. Eemal on näha, kuidas jõgi on täis kasvanud kaislaid e. kõrkjaid.
Tammi lähistel metsas oli "kollikoobas" ka. Selliseid mahajäetud keldreid leidub üle Eestimaa igal pool, kus on natukenegi asustust olnud.
Põldmari õitseb:
Keskmine teeleht õitseb ka:
Kibuvits:
Metsmaasikas:
Muulukas on hilisem:
Imikas:
Veel üks uhke kibuvits:
Äiatar segamini äraõitsenud karukelladega:
Harilik härghein:
Võimsad kilpjalad:
Pehme madar:
Valge pusurohi:
Punast pusurohtu oli ka, see on imeilus erkroosa ja korjasin seda ka oma kimpu, aga selgub, et pilt on jäänud tegemata.

Maanteeristmikul.

2010-06-24T10:31:00.001-07:00

Käisin suurelt maanteelt bussi pealt tütart ära toomas ja teda oodates tegin ristmikul veidike pilte ka. Maanteekraavi võsas lokkas humal ja kraavipervel pajulill.
Kõik ülejäänud pildid on tehtud väikesel kolmnurksel heinasaarel teeharude vahel.
Niisiis leidus seal harilik kukehari:
valge ristik:
hõbemaran:
kuldristik:
ussikeel:
haisev kurereha (roosa) ja lõosilm (helesinine), aga kas tegu on mets- või põld-lõosilmaga, seda ma tuvastada ei suuda, leitud info on veidike vastuoluline.
Muidugi oli seal ka ohtralt igasuguseid kõrrelisi ja muid taimi, aga keskendusin hetkel õitsevatele õistaimedele seekord.
Ja paar mutukat ka. Sinine liblikakene:
Lepatriinu munemas lehetäisid täis taimele. Looduslik kahjuritõrje - lepatriinuvastsete lemmiktoiduks on lehetäid.

Heureka!

2010-05-27T05:25:00.000-07:00

Ma teadsin juba ammu, et nad siin meie metsades kasvavad aga, et ma nad ükspäev tõeliselt ka ära näen, vaata seda ma ei uskunud!

(link bio.edu)

Nõges on kasulik taim!

2010-05-23T01:01:00.000-07:00

Igaüks teab, et nõges kõrvetab. Tundlikumad inimesed on isegi haiglasse sattunud. Nõgese kõrvekarvakesed on mürgised enesekaitseks. Ilma nendeta oleks see taim vast ammu juba maa pealt kadunud. Sobib ta ju supi keetmiseks, ravimiseks kui ka käsitööks.

Nõgesega saab värvida.Tegingi esimese värvikatsetuse.Värviproovid:

Võrdluseks panin kõrvale valge värvimata vihi lõnga ja nõgese, et oleks selge pilt. Tulemuseks selline ebamäärane pruun. Aga tundub, et see värv on üsnagi pesemisekindel. Sellisena tuli lõngaviht värvimise nõust ja samasuguseks ta jäi pärast tunde kestnud pesemist ja loputamist.

Jägala juga.

2010-04-25T12:40:00.001-07:00

24. aprillil 2010:
Lekkekoht joaserval.
14. mail 2010, ehk kolm nädalat hiljem, on veehulk juba oluliselt vähenenud. Sellest saab lugeda ja pilte vaadata siit.
Juga jaanipäeval e. 24.06.2010

Veebruaris 2010:

Aprilli algus põhjarannikul.

2010-04-07T06:55:00.001-07:00

Kuigi talv oli hästi lumerohke, ranniku kohta kohe harukordselt, on kevad tulnud suure hooga ja meeletud hanged kahanevad kiiresti. Et enamus meie pinnasest on puhas liiv, pole uputusi siinkandis just palju. Siiski leidub metsa vahel lohkusid ja lausa soiseid alasid, kust vesi niipea kuhugi ei kao.
Sarapuud ja lepad ootavad sooja päikesepäeva, et õitsema lüüa. Mõningatel soojema koha okstel oli juba märgata, et esimesed tolmutamised vist juba tehtudki. Kuna täna oli sombune ja tuuline päev, ei õnnestunud urbadest lähivõtteid edukalt teha. Ehk mõni teine päev (või postitab mõni teine blogija oma selliseid pilte).
Sookailu lehed on veel kurvalt norus.
Enamus sarapikualusest on kaetud veel korraliku lumekihiga, aga mõnes kõrgemas-lagedamas kohas on lumi sulanud ja ettevaatlikult vanu lehti laiali ajades võib selle sooja teki alt leida juba ülasevõrseid ja sinilillepungi. Pärast uudistamist on muidugi soovitav lehetekk kenasti peale tagasi asetada, et öökülmad ligi ei pääseks. Ehkki need taimed selle kahjudeta üle elavad, peatab külm siiski mõneks ajaks nende arengu.
Sellised, juba õisikuvarsi välja ajavad "rohututid" kuuluvad tõenäoliselt karvasele piipheinale.
Rannalähedane soine lepikualune oli täis selliseid armsaid karvaseid võrseid. Arvan, et see võib olla kopsurohi, aga kindluse mõttes peaks seda natuke hiljem tuvastama minema, kui on juba õisi ka näha. ;o)
Ranna lähistelt leidsin ka üsna suure vereurmarohu puhma. Natuke kummaline, et ta seal täiesti üksi oli, ei ühtegi liigikaaslast läheduses.
Rannaliival, kuhu meri oli uhanud riba pilliroorisu, rohetas kõik juba väga laialdaselt. selle taime täpset nime ma ei tea, aga ta on kindla peale üks maltsalistest ja sügiseti on rand täis neid rinnuni küündivaid lopsakaid taimi, millel küljes hästi dekoratiivsed punase-kollase-rohelisekirjud viljamügarikud. Et kuumaks rannasuveks piisav kasvuhoog sisse saada, peavadki need taimed ilmselt nii vara tärkama, kui roosodi on veel ohtralt lumesulamise niiskust täis.
Ka need kenad peterselli meenutavad lehekesed on kevadeti kenasti varakult traksis. Siin ma ajan küll käed püsti ja annan alla - kas on tegu mingi putkelise või millegi muuga, mul pole tõepoolest õrna aimugi. aga nad on alati ühed esimesed silmarõõmud kulu sees.
See aga on tõenäoliselt karutubakas, mille lehed pole mitte juba tärganud, vaid talve üle elanud ja külmast puna-sinised. Kena kollane viletsa kasvukoha pinnakatja.Seda ristikule sarnanevat puhmast on natuke raske tuvastada, kuni ta ei õitse. Tegemist võib olla humal- või sirplutserniga .
Need on aga kõigile teada-tuntud härjasilmad. Ka edukalt talve lume all üle elanud ja kohe stardivalmis.
Meie liivase maa aedniku nuhtlus - mullamurelased - keset loodust kadakate all on nad üsna põnev vaatepilt. Ja külma nad ka ei karda, täna oli vaid 2-kraadine pilves ilm.
Siin on aga hiired oma talviseid toimetusi lume all toimetanud...
...ja suure näljaga ka pujupuhma südamiku nahka pannud.
Nii erkpunast kontpuud pole ma meie metsa all enne kohanudki. Nüüd on neid seal lausa 2 isendit kõrvuti.
Tagasi rannale: lahesopp on täis kaldale uhutud atru. Suurepärane väetis koduaeda vedamiseks. Ja näha on ka tema kohalik tähtsus - võimsad pilliroo- ja pujupuhmad on liival kasvada saanud just tänu selle väetise- ja huumusepeenra olemasolule.
Veel üks liivaranna põlisasukas - lõikhein.
Vot nii mitmekesine ongi praegune, pealtnäha veel talveunne soikunud Eestimaa põhjarannik. Kahjuks ei suutnud ma kõigi pildilolijate kohta infolinke leida.

Eine kahele sadamakohvikus.

2010-04-07T06:40:00.000-07:00

Luiged ja kormoranid.

2010-04-01T14:23:00.001-07:00

Suurem osa jääst on lahkunud ja kaldamadalas saavad lõpuks kevadet nautida ja armumänge mängida luiged. Ka kormoranid istusid samas suure karjana valvel, aga aremate (või ärksamatena) lendasid nemad õige ruttu minema, kui ma vähehaaval vaikselt lähenesin. Ega nad kaugele ei lennanud, vast paarsada meetrit eemal jäid lahesopi jääle valvesse, et esimesel võimalusel naaseda. Luiged aga veendusid, et inimene üle viimase jäävalli ei tule ja nii jätkasid nemad rahumeeli oma toimetusi. Enamasti liueldi niisama tõstetud tiibadega siia-sinna, vahel põhjast söödavat haugates, aga aeg-ajalt lahvatasid kired ja kaks võistlevat isast (ma arvan) ajasid teineteist kordamööda eemale.

Lähemalt saab neist lugeda siit: kühmnokk-luik ja kormoran.

Pärnu jõe algus ...

2009-11-15T22:51:00.000-08:00

...asub Paide poolt tulles otse enne Roosna-Allikut, vasakut kätt, maantee ääres.

Väga ilus koht. Inimesed käivad sealt vett võtmas.

Salu-vööttigu.

2009-10-20T12:43:00.000-07:00

Pean end selle kena isendi ees kuidagi välja vabandama. Nimelt, paadunud aednikuna saatsin ta peale pildistamist igavikuteele. Alles seejärel hakkasin netis tuhnima, et teda tuvastada. Ja leidsin selle huvitava lehekülje, kust võis välja lugeda, et tegu Eestis üsna haruldase suurteo liigiga.
Aga mis ta siis tuleb minu roosilehti närima? No praegu ta muidugi magas juba õndsat talveund (või oli see päevauni?) seal roosipõõsas. Aga ikkagi!
Saadan siis vähemasti palutud info, et see leid (mis pole mul samast kohast esimene ja arvatavasti ka mitte viimane) kaardile saaks ja ühtlasi küsin ka, mida teha tulevaste salu-vööttigudega. Sest roosidele maiustama ma neid nüüd küll jätta ei taha.

Veiste-südamerohi Leonurus villosus ...

2009-08-05T22:31:00.000-07:00

... kuulub perekonda südamerohi Leonurus L., kuhu kuulub ka lääne-südamerohi Leonurus cardiaca, kuid tema esineb harva vaid mandri lääneosas ja saartel.

Veiste-südamerohi kasvab umbes 35- 120 cm kõrgeks. Ja kasvukohtadena sobivad teeservad, prahipaigad, elamute ümbrus ja pargid. Antud isend kasvas minu kompostihunnikus ja oli seal tunduvalt kõrgem kui 1.20

Veiste-südamerohi olevat ravimtaimena tugev rahusti. Tugevam kui palderjan. Muidu ma ikka katsetan igasugu ravimtaimede mõjusid aga selle jätsin vahele. Jumal teab kui rahustav ta on! Pärast äkki magan nagu Okasroosike 100 aastat. Aga ma pole enam sellises vanuses, et viitsiks sellisel kombel oma printsi oodata. Mul muudki teha. Aga kui mõni selle blogi lugejatest on juhtunud toda taime maitsma, olge head, andke teada, et kas mõjus ka?

Aga välimus on tal uhke, sobiks kuskile kultuurtaimede vahele vabalt!

Karu Kõnnumaal

2009-07-31T09:59:00.000-07:00

See noor metsaott tatsas natuke enne mind seda porist teed mööda. Kas see või mõni teine metsaott on tee ääres enda territooriumi piiriposti karvadega märgistanud.

Kirjutas: Arne

Marjad Rammu saarel.

2009-07-20T21:43:00.001-07:00

Rammu saar on üsna tilluke, aga minu arust on marjavalik seal üpris rikkalik.
Metsmaasikaid leidub põhiliselt vanadel varemetel ja kiviaedade läheduses. Kõrghetkel ja soodsate ilmaolude korral võib neid kogu saare peale kokku korjata rohkem kui ühe liitri. Oleks ilmselt rohkemgi, aga paljud isendid kasvavad niivõrd põuases kohas, et ei jaksa õitsedagi, rääkimata viljumisest, sest maasikas tahab teadupärast kandeajal rohkelt "kastmist".
Sinikaid leidub põhiliselt järvede ümbruses, natuke madalamates ja märjemates kohtades. Tegelikult on saarel ka paar põõsast sinika sugulast mustikat, aga seekordsel jalutuskäigul ma nende põõsaste juurde ei sattunud.
Rootsi kukitsast olen siinsamas blogis juba kevadel, tema õitseajal, kirjutanud. Teda leidub samuti ohtralt just järvede ümbruses. Marjad on tal üsna ebameeldivalt imalmagusad, aga arvestades saare viletsa pinnase ja nigelate toiduoludega, olid nad omal ajal kindlasti arvestatavaks maiuseks laste päevamenüüs. Vähemasti nii väitis minu abikaasa onu küll.
Jõhvikad on loomulikult veel toored, aga neid leidub soostunud kallastega järvede ääres eriti rohkesti, ülemöödunud aastal sain mõnelt ruutmeetrilt tubli 10 liitrit marju küll. Kusjuures suurim jõhvikakogum on mitte mageda, vaid soolase järve (ehk siis see, mis suurvee ajal merega ühenduses on, lahesopist tekkinud) kaldal. Kuna tegemist on meretaguse marjamaaga, juhtub tihtipeale, et jõhvikate ajal on nädalavahetustel nii tormine, et polegi sinna korjama saanud. Siis on järgmisel aastal "raba" kuivanud marju täis.
Ka pohlad on veel toored, aga pildilt on näha, kuivõrd tihedaid kobaraid sealt tänavu loota on. :o)
Maailma maitsvaim mari (minu meelest) - muulukas. Tema on maasikast veelgi kapriissem kandeaja põua suhtes ja enamasti tema saaresolek piirdubki vaid lehtedega. Tänavuste sadudega aga õnnestus saada lausa paar peotäit neid maitsvaid marju. Nende söömine on muidugi natuke ebamugav tänu tihedalt marja enda haardes hoidvatele tupplehtedele, aga maitse tasub selle vaeva kuhjaga.
Ja lõpuks kukemari (ehk kohalikus kõnepruugis vareksemari) mille põõsaid on kogu saar tihedalt täis, aga kõik nad marju ei kanna (ta on kahekojaline). See on samuti mari, mis moosipotti ei sobi, aga niisama põõsalt süüa on üsna mõnus.
Selline näeb välja kukemarja põõsas (kääbuspõõsas). Südamikus on varred üsna jämedad ja puitunud.

Nõmm-liivatee, Thymus serpyllum.

2009-07-20T21:29:00.000-07:00

Nõmm-liivatee on väga harilik ja levinud taim Eestimaa liivastel rannaaladel. Lähemalt saab tema kohta lugeda siit. Aga Rammu saarelt leidsin teda 3 erinevas variandis. Esmalt valgeõieline variant:
Siis karvaseleheline:
ja siledaleheline:
Siin pildil on (suureks klikates) näha, kuidas karvane ja sile kasvavad täiesti kõrvuti. Seega ei ole pinnasest tekkinud erinevused taime välimuses.
Väga hea mee- ja ravimtaim, imeilus padjand kiviktaimlasse.

Martagonliiliad

2009-07-02T11:01:00.001-07:00

Täpiline surmaputk

2009-06-22T22:47:00.000-07:00

Täpiline surmaputk Conium maculatum

Vars paljas, harunev, vahel sinaka kirmega, alusel punakate laikudega. Lehed kaheli- või kolmelisulgjad, lai-kolmnurksed, paljad (st. ei ole karvased). Liitsarikad 12 -20 kareda kiirega. Katis ja osakatis koosnevad 3-5 lehekesest. Õied valged. Vili paljas, kerajas, lainjastäkiliste roietega. Väga mürgine, eriti viljad. Kõrgust 60 -100 (150) cm. Õitseb suvel, juuli, august.

Prahipaikadel, teeservadel, põllupeenardel.

Roomav maran. Potentilla reptans.

2009-05-26T11:52:00.000-07:00

Esmapilgul võib selle madala taimekese segamini ajada hanijalaga, kes, muide, kuulub ka samasse perekonda. Aga lähemal vaatlemisel näeb, et leht on oluliselt teistsugune. Ja hanijalg praegu veel sugugi ei õitse. Vähemasti mitte siin, põhjarannikul.
Roomava marana kohta leidsin herba leheküljelt vaid sellise lakoonilise teksti: Leidub Eestis paiguti, Lääne-Eesti lubjarikastel aladel on tavaline. Kasvab klibustel rannavallidel, loodudel, hõredates männikutes ja puisniitudel. Roosõieliste sugukonnast, mitmeaastane. Varred pikad, roomavad, sõlmekohtadest juurduvad, pikkus kuni üks meeter ja kõrgus 10 kuni 60 cm. Lehed sõrmjad, 5 (juurmised mõnikord 7) lehekesega, pealt hõredalt, alt tihedamalt karvased (kuid mitte siidkarvased). Õied kuldkollased, üksikult, harva 2-kaupa, 1,5–2,5 cm läbimõõduga, viietised. Õitseb juunist septembrini.

Kassikäpp. Antennaria dioica.

2009-05-26T11:30:00.000-07:00

Vaadates seda valgete õitega pilti, mis küll erkvalge värvi pärast tiba udune, on kohe aru saada, miks sellel ilusal lillekesel selline nimi on. :o)
Mul on kooliskäimisest muidugi juba nii palju aega möödas, et sugugi polud meeles, et kassikäpp kahekojaline taim on. Eriti põnev, et valge pole mitte mingi "albiinovariant", vaid see isend, millel on mõlemasoolised õied, ehkki tema ei vilju. Roosa on ainult emasõitega ja saab siis valge isendi olemasolul ka viljuda. Aga sel visal taimekesel on varuvariandiks veel oskus ka võsunditega paljuneda, seega polegi nii oluline omada just mõlemast soost isendeid. Peaasi, et pinnas oleks kuiv ja kehvake, seega ideaalne kiviktaimlalill.
Pikemalt saab kassikäpa kohta lugeda siit.

Rootsi kukits. Cornus suecica.

2009-05-26T10:27:00.000-07:00

Kas usute, et on olemas taimi, millele Eestis on kasvamiseks veel piisavalt KÜLM kliima? Aga just nii on lood rootsi kukitsaga, mis on arktiline taim ja mille leviala lõunapiiriks on Põhja-Eesti saared ja rannik. Võib leida ka veel Hiiumaalt.
Üllatav on ka see, et tegemist pole tegelikult sugugi rohttaimega, vaid hoopis põõsaga kontpuuliste sugukonnast, millel kõrgust vaid 30cm. Taim on äärmiselt pilkupüüdev nii õitsemise ajal kui erkpunaseid sõrmeotsasuurusi marju kandes. (ei leidnud praegu viljapilti üles, aga teen sügisepoole uue ja lisan siia). Marjad näevad välja just nii ahvatlevad, et tekitavad tunde väga mürgisest taimest. Nii olingi aastaid lapsi sellest suures kaares mööda vedanud, vältimaks ahvatlust, kui ükskord tuli mehe onuga jutuks et tema oli neid lapsena Rammus kõvasti söönud ja siiani elus. Tegelikult need marjad polegi mürgised, aga on nii lääged, et sööma neid eriti ei kipu.
Kasvada eelistab ta niisketes kohtades.
Rootsi kukits (Cornus suecica) on meil III kategooria kaitsealune liik.

Imeline laas ...

2009-05-22T22:10:00.000-07:00

... ehk retk salapärasesse aeda, kus aednik juba aastakümneid enam ei istuta ega rohi.

Metsaservas on mahajäetud talukoht. Eemalt vaadates peaks seda kohta pigem üheks puude ja põõsaste kogumikuks, võsaks. Mingeid maju ega inimasustuse jälgi pole näha. Lähemale minnes tundub see üldse üks ligipääsuta võsa olema. Suuremad puud on ümbritsetud tiheda kreegivõsaga. Võsas on aga pisike salapärane lagendik

ja keset toda platsi kasvab vana kastanipuu.
Vara kevadel sinetab kogu see plats sinililledest. Praegu aga sirutavad end kõrgemale hoopis muud taimed:
Martagonliiliad! Ja neid on seal palju-palju!
Loodetavasti jõuan sinna oma fotokaga ka siis kui nad parasjagu õitsevad. Martagonliiliaist veel nii palju, et olen kuulnud, et Eestimaa on põhjapoolseim kant, kus need sibultaimed rahus metsistuvad.

Tolle aedniku, kes neid liiliaid omal ajal kasvatas, eluasemest on suht vähe järele jäänud. Jupike ahju ja soemüüri vaid. Ma oletan, et see sein on magamiskambri oma.
Teiselt poolt ahju on aga loodus juba eriti võimsalt oma tööd teinud: kolle on sisse kukkunud, keset "kööki " kasvavad puud. Ja puude all...
... sõnajalad.
Harilik kolmissõnajalg (link bio.edu lehele)

Seal inimesest hüljatud paigas kasvab veel üks taim, millest peaks rääkima. (Eks neid ole seal rohkemgi, neid taimi, kuid see lilleke on seal eriti tähelepanuväärne!
Nurmenukk, kikkapüks. Hea teetaim ja ilus suur kimbuna vaasi.
Ja punaseõieline.
Arvata on, et eks need punaseõielised on kah mingid omaaegsed kultuurvormid. Aga seal tunnevad nad end hästi. Nad ei ole küll nii hoogsad paljunejad kui too martagonliilia seal puude all aga vähe neid seal nüüd ka ei ole.

Vaher õitseb

2009-05-02T22:26:00.000-07:00

PS.: vahtra õitest saab väga maitsvat teed keeta

Idülliline kevadpäev

2009-04-25T08:08:00.000-07:00

NB! See pilt ei ole lavastatud!

Saladuslik rebaseurg

2009-04-03T23:49:00.000-07:00

Metsa äärde on kunagi ammu, aastaid tagasi, veetud kivihunnik. Põõsad ja puud on selle kivikangru juba ammu asustanud. Suviti ei pääsegi sinna ligi, nõgesed, võsa jne
Aga talvel on hea sinna ronida, nõgesevõsa pole segamas. Peab muidugi ettevaatlik olema, kivid on sulalumest libedad. Ronime aga kivihunniku otsa!
Kui oleme tippu jõudnud, haigutab meie ees kivide vahel auk, päris suur, poolteist meetrit korda meeter mõõtudega umbes.
Hüppame auku ja vaatame kiviserva alla. Ennäe! Seal on pisike koobas!
Ega ta eriti pisike koopake polegi. Kui julgeks, võiks inimene käpakil sinna sisse ronida.
Selles urus elasid kunagi rebased.
Arvata võib, et nad elavad praegugi seal kuskil lähedal, koopas kükitades oli tunda sellist rebastele omast nn. "loomaaialõhna". Kivikangur on suur, eks nad ole vast teise otsa kolinud.

Kevade tulek

2009-04-03T23:37:00.001-07:00

Põldudel ja heinamaadel on lumi peaaegu läinud. Alles päevajagu tagasi sai näha aga selliseid sulalume järvesid. Need "järved" on muideks täitsa sügavad. Üle meetri.
Ja rändlinnud tulevad tagasi!
Tere jälle!
Pardid vist

Loojang Kesk-Eestis

2009-03-10T13:12:00.001-07:00

Vaikelu...

Metsas kevade esimesi märke otsimas.

2009-03-01T01:55:00.000-08:00

Jah, seda me tolle eelmise nädalavahetuse jalutuskäiguga tegimegi. Ah et kas me neid kevade märke leidsime ka? Oi jaaaa, kohe küllaga.
Näiteks sätendava lume kohal turritavates kulupuhmastes...
...või rohe-rohelistes mustikavartes...
... või kividelt alla nirisevas lumesulamisvees.
Aga mõnda märki esmapilgul nagu polekski - no mis kevademärk see lumine metsaalune on? Ei oskagi seletada kus täpsemalt, aga minu jaoks on ka see metsaalune kevadet täis.
Aga selle kevademärgi vastu ei vaidle ilmselt keegi. Muide, osad sarapuu-urvad lausa tolmasid juba, kui neile vastu läksid. Kõik küll veel mitte.
Aga ilma peitva kevadise roheluseta nägi ka muud huvitavat. Näiteks käbiderohkust suure männi kuivanud tüveokstel,
samblahabemeid kuivanud oksarägastikes,
endale kogu eelmise aasta leherüü selga unustanud sarapuud (pilt pole just kõige õnnestunum kahjuks)
ja noori tammesid uhkes kuldses leheehtes.

Loomakeste jälgedest kirjutasin juba eelmises postituses.

Igatahes võin selle mõnusa päeva tulemusel kindlalt väita, et KEVAD ON KOHE-KOHE KOHAL!

Kelle jäljed valgel lumel...kes siin istus, kes siin astus?

2009-03-01T01:51:00.000-08:00

Võtsime ühel imelisel päikesepäeval ette mõnusa pika jalutuskäigu. Teen veel ühe postituse muude metsapiltidega, aga lumelt on vahva jälgida just igasuguseid jäljeridu. Lisaks inimestele, lapsevankritele, ATV-dele ja muudele tehnikaüllitistele leidus muidugi arvukalt ka neljajalgsete jälgi. Kahjuks rebase jälgedes 100% kindel olla ei saa, kuna meie radu kasutavad ka kutsadega jalutavad peremehed. Kuigi tegelikkuses olen ümbruskonnas näinud ka jänkusid kalpsamas, siis seekord nende jälgi silma ei jäänud (no ega me kogu tee ainult maha ka ei vaadanud), samuti ei pannud tähele oravate jälgi.
Aga kitsekesi kalpsas küll ringi peaaegu igal sammul. Ja tõelised metsastaarid on praegu hiirekesed. Lisaks asjalikele käikudele oli peetud lausa prallesid ja koosolekuid.

Jälgige seda vahvat peenikest sabajäljekest jalapaari hüpete vahel. :o)))

Aga kohati oli vaja lumme kaevuda ja mutti mängida. Või käisid neil suuremat sorti bobi-kelgu võistlused?

Jägala juga veebruari lõpus

2009-02-28T07:10:00.000-08:00

Paar ilusat suvist sõnajalapilti

2009-02-22T08:22:00.000-08:00

Jutt tuleb, nagu ikka, pisut hiljem

Kummaline meremaailm.

2009-02-19T21:36:00.000-08:00

Ükspäev oli mehe kaaspüük täis kummalisi leide. Hoiatan kohe ette, et nõrganärvilistel gurmaanidel palun seda mitte lugeda, mina vastutust enda peale ei võta, kui teile hiljem krevetid ja kalamari sisse ei lähe. Aga võib-olla ongi see parim lahendus, kuna majanduslanguse ajal on meil kõigil ju vaja püksirihma koomale tõmmata. ;o)
See pikk kala üle karbi diagonaalis pole mulle mingi üllatus, tegemist on tavalise emakalaga, keda meil tihtipeale võrku satub. Oma nime on ta saanud sellest, et tema looted arenevad juba kala munasarjas ja ta on Eestis ainuke kala, kes sünnitab elusaid poegi. Meil teda eriti toiduks ei tarvitata, kuigi Vladislav Koržetsi( Koržetsi kalaraamat lk. 31-32) sõnul on tema liha väga maitsev. Lätlastel pidi ta aga püha kala olema ja kindel koht on tal nende pulmalaual, tõenäoliselt sigivuse sümbolina.
See pisike pildil punakas, aga tegelikult tumepruun kalapoeg tundub mulle olevat merihärja poeg, aga kindel ma pole ja mingit infot selle kohta ka kuskilt ei leidnud. Aga ta nägi nii armas välja, mul oli südamest kahju, et ta ennast võrku keerata oskas. Samuti oli mul kahju neist mitmest täiskasvanud merihärjast, kelle kõhud olid punnis täis marja - minu suureks üllatuseks täiesti rohelist. Nii palju vahvaid sarvikuid läks nüüd otse hukatuse teed. :o(
Need krevetilaadsed on aga kalasaagile teinekord suureks nuhtluseks - kui võrgud on sügavas vees ja ilmastikuolude tõttu sinna paariks päevaks jääma peavad, võib võrgust leida vahest vaid 3-4-kilose lõhe luukere, parimal juhul on kala kenasti soomustest puhastatud :oP. Tema nime ma enne ei teadnud, sestap suundusin netiavarustesse otsingutele. Ja leidsin järgmist:

See loom pildil on merikilk. Kuulub kakandiliste seltsi. Marmõssile nime andnud kirpvähiliste seltsi gammarusest erineb ta võhiku jaoks eelkõige suuruse poolest. Kilk võib olla 5-9 cm pikk, kirpvähk eriti rasvase isendi puhul 1,5cm. Kilk olevat väga hea õngesööt, eriti angerjale. Ronib sageli võrku jäänud kalade kallale. Vanasti, kui kilu ja räime veel ka võrkudega püüti, oli isegi poest ostetud kalade seas tihtipeale kilke. Elab külmas ja sügavas, madalamasse tuleb ainult külmal ajal. Gammaruse perekonna kirpvähid elavad nii soolases kui magedas vees ja nende Uurali ja Baikali aladel kasutatud venekeelsest nimest мормыж on tulnud ka kirptirgu nimetus. Venelased nimetavad kirpvähke ka бокоплав, nende kummalise külili ujumisstiili järgi. saidilt kalale.ee Unnaonu poolt kirjapanduna.

Neid kirpvähke teavad küllap paljud - neid võib suvel kaldavetikate seas koogutamas kohata hulgaliselt, kõdistavad ebameeldivalt jalgu. Siinkandis kutsutaksegi neid kookselgadeks.

Aga need minu pildil siis merikilgid, väga huvitava teksti nende kohta leidsin veel siit.

Imikas

2009-02-19T11:01:00.000-08:00

Imikas. Sametised pisikesed õied, millede värvus ulatub tumesinisest lillakasroosani. Kasvukohtadena eelistab liivasemaid, kruusasemaid kohti.

Moorputk

2009-02-19T10:57:00.000-08:00

Ilus kollakasroheline putk, mis asustab hilissuvel ja sügisel kõikvõimalikke niitmata heinamaid, maanteeääri ja metsaservi.

Üks ilus kõrreline

2009-02-11T10:11:00.000-08:00

Need fotod on tehtud hilissügisel. Kõrgust on sellel kõrrelisel kuni poolteist meetrit ja pisut rohkemgi.
Nimi on siis roogkastik või jäneskastik (vaata kommentaari)

Pakase imeteod

2009-02-04T07:12:00.000-08:00

Sellised ilusad jääpiigid on veebruari alguse pakasega Tuhala jõe jääle tekkinud.

Talvine jalutuskäik.

2009-01-21T22:03:00.000-08:00

Et seda pühapäevast pildiseeriat merest saada, tuli mereni ka jalutada. Aga ega me siis silmi kinni ei hoidnud teel randa ja tagasi. Nii oli mu pildikarbis teisigi looduspilte, vaid aega nappis vahepeal, et nad kohe üles laadida.
Esimene tegelane, kes mind sundis üsna krõbeda külmaga fotokat põuest välja koukima, oli sellise suure ninaga vanamehenäss. Kinnisvaraarendajate poolt üles songitud maa on otsustanud end taas metsaga katta ja selliseid vahvaid männipojukesi oli terve kivikangru ümbrus täis.

Ja kes ütles, et kevad veel kaugel on? Utud on igatahes juba täiesti kohal!

Rannamännikust võib suhteliselt noorte puude vahelt leida ka selliseid vahvaid vanu ronimispuid.

Nii pilkupüüdvalt jändrikud on nad ladvaoksteni välja.

Aga siin hoopis esmaspäevaõhtune vaade Lasnamäe veerult bensiinijaamast Tallinna kohale. Proovisin nii välguga, kui välguta, aga mõlemad võtted olid vaid hale vari sellest tegelikust lõõmamisest. Niivõrd sügavad toonid, selline ulatuslikkus...loodus on ikka imeline! Muide, originaalilähedasemad värvid on justnimelt välguga tehtud fotol, ehk siis esimesel.

Talvine meri.

2009-01-21T22:00:00.000-08:00

Lodjapuu

2009-01-20T12:37:00.000-08:00

Talvine lodjapuu, imeilus oma punaste marjakobaratega. Aga pilku püüab ta ka kevadel, siis juba ilusate valgete õiekuhilatega.

Kopisin ühe jutu sellelt leheküljelt (link)

Lodjapuu marjad on diureetilise ja higistamapaneva toimega, tugevdavad südame tööd, aitavad maohaiguste korral. Ühesõnaga, lodjapuu aitab saja haiguse vastu. Lahustades vees suhkrus hõõrutud lodjapuu marju - saame vitaminiseeritud joogi. Muuseas, kõikide marjade seast on lodjapuu omad peaaegu ainukesed, millel on kibekas maik, mis on samuti omane heale kohvile ja kangele teele. Rikkaliku keemilise koostise ja maitsebuketiga väärtuslik jook on ka suurepärane verepuhastusvahend. Maitseks võib joogile lisada sidrunit ja kaneeli.

Euroopas juuakse lodjapuu marjadest tehtud morssi gastriidi ja maohaavade korral. Rahvameditsiin kasutab lodjapuud ammustest aegadest maksahaiguste ja kollatõve puhul.

Lodjapuu viljad on kibedamaitselised, sellepärast tuleb neid korjata peale esimeste külmade saabumist, siis kaob mõrkjõus ja marjad muutuvad magusamaks. Lodjapuu marju ei leia eriti tihti turgudelt, seda ei müüda kauplustes ega apteekides. Sellepärast minge peale esimeste külmade saabumist mõnel kaunil sügispäeval metsa lodjapuu marju korjama. Aga veel parem on istutada lodjapuu oma maalapile.

Lodjapuu marju võib säilitada tsellofaani pakitult sügavkülmikus, samuti võrdsetes kogustes suhkrus hõõrutuna. Lodjapuu marju võib kasutada pirukate küpsetamisel, kisselli keetmisel, kompottide ja mooside tegemisel.

Lodjapuu marjad meega – kõige imelisem ravim, imerohi paljude haiguste vastu. Marjad tuleb keevas vees kupatada, seejärel hõõruda läbi sõela. Saadud mass segatakse meega vahekorras: üks liiter massi ühe liitri meega. Nädala pärast on maitsev ravim valmis. Üks supilusikatäis enne söömist – ja päevane vitamiinikogus on tagatud.

Inimesed, kellel on kalduvus kõrgvererõhuks, peavad lodjapuust väga lugu. Neil, kellel on madal vererõhk, võiksid olla ettevaatlikud: mitte rohkem kui lusikatäis lodjapuu vilju päevas. Kurguhaiguste ja käheda hääle korral tuleb teelusikatäis lodjapuu marju (võib eelnevalt purustada) valada üle klaasitäie keeva veega ja lasta marlisse mähituna kaks tundi tõmmata. Kuristada angiini korral kurku ja võtta kähiseva hääle puhul seespidiselt supilusikatäis rohtu kolm korda päevas.

Bronhiitide korral võtta kolm supilusikatäit lodjapuu marju, kolm supilusikatäit mett, segada ja valada peale liiter vett. Keeta 10 minutit, seejärel kurnata. Tarvitada sooja teena poole klaasi kaupa krooniliste bronhiitide ja kopsupõletike korral.

Isiklik kommentaar: muidu igati hea jutt ainult üks pisiasi: kui tahad säilitada mistahes marjas vitamiine, tuleb neid ikkagi toorelt süüa. Keetmisel vitamiinid hävinevad.

Mänd 2

2009-01-16T23:28:00.000-08:00

Saime Köögikata käest veel kaks huvitavat männipilti. Keerdus söega. Süüga? Siuga? S...

Nõges

2009-01-16T23:17:00.000-08:00

Rahvas netist soovitab nõgesesuppi:

Mina korjan lehed ja võrsed, pesen need korralikult mitme kuuma veega puhtaks (märjana nad enam ei kõrveta) ja hakin ära. Vahepeal kui ei viitsi, siis topin toorelt köögikombaini ja purustan ära, aga sellisest saab nõgesepüreesupp :)
Hakitud ja pestud nõgeseid olen muide ka kilekotiga supikaupa sügavkülmas hoidnud.

Supi jaoks on siis leem, sinna sisse keeta riisi ja hakitud keedumuna(lisada taldrikusse tükeldatult) ning nõgesed, mis ei vaja väga palju keetmist (mida vähem, seda parem). Nõgesesupile pidi väga hästi sobima ingver, kes tahab, proovib järele. Maitseks siis kas Merevaiku sisse sulatada, rõõska koort või taldrikusse hapukoort. Muidugi sobivad igasugused singitükid või keedetud kana (kui sellest nt puljong tehti), aga ka ilma lihata on täitsa söödav asi.
Võib lisada oblikaid, naati, kartulit jm köögivilja.

Nõgesetee on väga rauarikkas ja maitsev aga ei soovita sellega liialdada. Süda võib puperdama :) hakata.
Seda postitust käis siin kommenteerimas Fredesk , kes tuletas mulle meelde, et nõgesest saab ka kiudu, millest on võimalik kangast kududa. Õige ta on. Muinasjutt metsluikedest pole vaid tühi jutt, seal tõetera sees. Kahjuks ei oska öelda, et milline see kangas siis välja näeb.

Nõgesega sobib ka muud moodi ravida. Minu vanaema käis sellega saunas vihtlemas näiteks. Olevat liigestele hea. Loomulikult tuleb nõgeseviht enne kuumast veest läbi tõmmata, siis ei kõrveta.

Samuti olla hea nõgese juurtest leotis juustele. Pidavat nende kvaliteeti kõvasti parandama. Vat ei oska kommida, pole ise proovinud.

Jalutuskäik metsa serval ehk detsembrikuu maal

2008-12-17T23:38:00.001-08:00

Vahepealne sula ja plusskraadid tekitasid Roosna-Alliku kanti uue aktiivse allika. Ajalehes oli ka foto sellest kuidas ta nõiakaevuna möllab. Meie oma fotokaga jõudsime kohale siis kui möll oli juba vaibunud aga ilus järvekene oli keset heinamaad ennast sisse seadnud.
Meil siin olla karstiala. Aeg-ajalt tekivad maasse augud, lohud. Ka meie oma heinamaa peal on üks seesugune lohk mille kohta mees muruniitjana väidab, et muutub üha sügavamaks.

Isiklikult ma ei tea, kuidas tolle auguga on, vajub vai ei vaju aga tiba kaugemal, keset põlde, on küll üks kive täis sügav auk. Ja seal pesitseb rebane. Naabritest kanakasvatajate suureks meelehärmiks.
Ilus punakuueline.
Aga olgugi, et too rebane on suht nahhaalse iseloomuga (ka kasse kipub kaduma jääma), lippab ta siiski peitu kui inimesed platsi tulevad
koos hobusega
Naabrimees koos provvaga lähevad metsa lõbusõidule

Metskitsed

2008-12-17T11:20:00.000-08:00

Need fotod on tehtud hilissügisel

Merihärg.

2008-12-16T07:58:00.000-08:00

Merihärg (Myoxocephalus quadricornis) on võldaslaste sugukonda kuuluv kalaliik. Merihärga on mõnikord paigutatud ka teistesse perekondadesse, enimlevinud ladinakeelsed nimed on Triglopsis quadricornis ja Oncocottus quadricornis.
Merihärga on leitud Kanadast, Soomest, Gröönimaalt, Norrast, Venemaalt, Rootsist ja USAst. Merihärga on leitud ka Eesti rannikuvetest, eriti Soela väinast.
Merihärja välimuse üks iseloomulikumaid karakteristikuid on kahe luumügara paiknemine pea kesk- ja tagaosas. Kala pikkus on 35,5 cm.

Selline kuiv info pärineb Vikipeediast. Aga märksa põnevama kirjatüki on Eesti Päevalehes ilmutanud Peeter Ernits.

See põneva, aga veidi hirmuäratava välimusega kala satub vahel ikka mu abikaasa võrkudesse kaaspüügina, nagu ka tema sugulane Merivarblane (Cyclopterus lumpus) e. kohalikus kõnepruugis Hobututs, kes omab aga märksa meeldivamat välimust ja lausa lummavaid silmi. Ega me nendega midagi tarka teha ei oska ja mul on alati natuke kahju, et nad võrku sattusid ja oma otsa leidma peavad. Eriti kahju on nüüd peale lugemist, kui hoolitsev titepapa on nende isane isend.

Kuna neid seekord lausa 3 oli, viisin nad ühele külamehele, kes neist ikka vahel suppi pidi keetma.

Alumisel pildil alumine vasakpoolne kala on selili pandud - selline on ta siis kõhualt.

Hiline ütles...
Natuke veel Sinu jutule lisaks
Eesti Punases Raamatus (keri allapoole - määratlemata liik)
Ja soome keeles pikk artikkel

Täitsa söödav kala.

Mänd

2008-12-01T00:49:00.001-08:00

Kust mänd Pinus Sylvestris oma praegusaja kirjakeelse nime, mänd, sai? Pudrukeetjailt, muideks!

Ennevanasti oli mänd Lõuna-Eestis pedajas ehk pettai. Osa pedajaid nimetati laanepuudeks. Kirde-Eestis olid nad hoopis hongad ehk hongapuud.

Noore männi ladvast valmistati jahupudru segamise vahend - pudrumänd. Oli selline peenike pulk, mitmeharulise otsaga. Mul üks selline kodus olemas, tegin pilti kah.

Tolle konkreetse riistapuu on valmis treinud meie maja ammune omanik ikka tõesti pudru segamise eesmärgil. Pudrumänna tarvis sobisid vaid noored männid, seetõttu neid nimetatigi männapuu! Vaat kus lops, eks ole? Suur ja võimas mänd on oma nime saanud leemekulbiliigutajailt.
Pärast tuleb veel juttu

Taeva värvid a la Muhedik

2008-11-26T07:21:00.000-08:00

Sain siis lõppude lõpuks Muhediku (siin ta blogi) taeva kokku kleebitud. Siin ka konkreetne postitus sellest taevast ja tema värvide muutumistest.

Pilt on klikitav.

Lumine vaikelu

2008-11-22T02:35:00.000-08:00

Nii ilus, justkui polegi päris

Kiviõli

2008-11-17T02:47:00.001-08:00

Kiviõli tuhamäed

Kahjuks polnud ilm suurem asi, fotod jäid kehvakesed ja mägedele ronima ka ei kippunud. Aga siin nad on ja jätsid hämmastava mulje! Eesti polegi lauskmaa! Puha mäed! No kes seda oskas arvata!

Järgmine pilt läks üsna untsu, sest fotol tundub see must mägi olema üsna tilluke, tegelikult ta kõrgus vägevana tee kõrval. Minge vaadake ise kui mind ei usu!
Ja siin kõige müstilisem mägi! See on ju juba nagu Alpid! Varsti pidada sinna ka suusatajatele tõstuk ehitatama. Praegu möllutavad seal rallimehed.
Vinge! V-I-N-G-E !!!!!

Sügisene loojang Kesk-Eestis

2008-11-12T05:39:00.000-08:00

Klikitav

Punane-punane...

Jõhvikad ja raba

2008-11-10T22:45:00.000-08:00

Kõik pildid siin postituses on pärit Kadaka blogist.
Retseptid ja kuidas säilitada:

1. Jõhvikad purki, külm puhas vesi peale ja ongi kõik. Vett pane nii palju et jõhvikad kaetud oleksid.

2. Mesi+jõhvikad võrdses koguses, lisan maitse järgi küüslaugu ja mädarõika. Ja ongi valmis omapärane leivakate! Või lihatoitude kõrvale ehk niisama mekkida hea!
3. Püreestada saumiksriga, valada jääkuubikute kilekotti ja sügavkülma.
4. Jõulujook : klaas jõhvikaid tuleb nõelaga auguke torkida igasse marja. Klaas suhkrut ja klaas viina. Pudelisse ja jahedasse seisma. Ja jõuluõhtul degusteerima!

5. Jõhvikamahl. Teha nagu mahla ikka. Ja on ka ravi omadustega! Põiele kasulik ja naisterahvastele kohe eriti soovitatav.

6. Veereta märjad mammud tuhksuhkrus ja saad toredad kommid. Vahva tegevus koos lastega enne jõule. Näiteks teha Vanaemale kingituseks selline isetehtud kommikarp. 100 % ise tehtud. Väga armas!

Linnupäev.

2008-11-03T01:58:00.000-08:00

Täna oli ilus ilm aiatöödeks ja muuseas kohtusin ka linnusalgaga, kes rannamännikus ringi asjatas. Esimene, keda märkasin, oli vana tuttav - armsa peatutiga tutt-tihane. Teda on lihtne ära tunda. Aga samas salgas liikus ringi ka üks tibatilluke tegelane ja kuna mul kiikrit käepärast ei olnud, ei suuda kindlalt väita, kas tegu ikka oli pöialpoisiga, või on mõni teise ringi pesakonna poeg praegu nii tilluke, aga pöialpoisi liigikirjeldus sobis temaga väga hästi kokku. Ja ülejäänud salk koosnes ühe liigi lindudest. Nemad olid niisama pika sabaga, kui linavästrikud, umbes sama suured ka. Aga liikusid männioksi pidi kedagi või midagi süües aina hulgakesi edasi, vahepeal vahvalt oksal pea alaspidi rippudes (pidi olema tihaste mood) ja saatis neid pidev lühike kõrisev heli. Suutsin märgata üsna valget pead ja tumedamat selga. Kui nüüd Eesti linnupilte ja -kirjeldusi läbi uurisin, arvan neid olevat sabatihasteks, kuigi kirjelduse järgi nad rohkem leht- ja segametsi armastavad.
No ja kui nüüd meenutada, siis tegelikult algas juba päev kodus tavaliste rasvatihaste nõudlike koputamistega aknale. Peab vist tõepoolest seemneid varuma.

Kivi-imar, Polypodium vulgare.

2008-11-03T01:53:00.000-08:00

Eelmisel nädalavahetusel leidsin oma jalutuskäigul neid vahvaid sõnajalgu mitme kivi pealt. Ja kuigi tegin juba ühe postituse sõnajalgadest varem, ei hakanud neid sinna lisama, mu lemmik-sõnajalad on väärt küll eraldi postitust. :o))
Minu teada on kivi-imar ainuke imaraliste esindaja sõnajalgtaimede seas meil Eestis. Nimigi ütleb, et ta kasvab kividel. Mind on ta võlunud eriti just oma miniatuursusega (lehed kasvavad vad 10-30cm pikkuseks) ja talvehaljusega. Muraste looduskooli lehelt leidsin tema kohta veel järgmisi huvitavaid fakte:
*Kivi-imara juur on magus, sisaldab suhkruid (15,5% sahharoosi ja 4,2 % glükoosi), tanniine ja õlisid. Seda kasutatakse võltslagritsana. Juurel on ebameeldiv lõhn ja magus maitse.
*Kivi-imara risoomi kasutatakse hepatiidi ja kollatõve ravis, samuti seedehäirete ja isutuse puhul.
*Kivi-imarat ei ole soovitav kasutada välispidiselt, sest võib tekitada nahalöövet.

Paar head linki...

2008-10-27T22:42:00.000-07:00

...mis on mind aidanud mitmete taimede tuvastamisel.
õistaimed
eestikeelsete taimenimede andmebaas

Veel pisut sügist

2008-10-25T00:08:00.000-07:00

Fotol siis ilusad sügisesed haavapuud.

Populus tremula

Kuna haavapuust saab pikemaltki kõneleda, teen tiba hiljem lisapostituse siiasamasse.

Ma ei oleks osanud küll arvata, et sellest puust on nii palju juttu!

Arvasin, et haavad on kasulikud vaid Viljandi tikuvabrikule. A võta näpust!

Ei olegi nii!

Ok.Ma nüüd oma raamatuid haavapuu teemadel üle vaatama.

Kirjutamiseni!

PS. pilt on klikitav ja suurelt on ta super!

Lisan hiljem: 11. nov. 08

Haavapuu on tegelikult seda väärt, et tema ümber fotokaga klõpsida igal aastaajal. Kevadel on nad neil lehtedes ja koorel lisatoonina roosakat. Hiljem on lehed ilusad ümmargused, siis peaks neid lausa filmima, nende "värisemise" tõttu. Ja talvel on nad metsloomadele lisatoiduks,(koor ja mahakukkunud lehed) Loodetavasti leian aega minna fotokaga pildijahile minna.

Ka meie rahvapärimuses on tal oma koht. Ikka selle va "värisemise"tõttu on ta kord härdameelne abistaja ja põgenike päästja ja varjaja, kord on hoopis tal südametunnistus must mõrva või kes teab mille pärast. On ikka puu, eks ole?

Ravimtaimena on tal ka tegemist: eks ikka koort tuleb keeta ja seda keedust siis juua. Köhimiste korral. Samuti nahahaiguste puhuks peale määrida. Ja keeta tuleb halli koore alumist külge-rohelist koort.

Kõige rohkem tarvitati haavapuud siiski ehituses ja tarbepuuna: mitteköetavad kõrvalhooned vanal ajal, katusesarikaiks- ja lattideks, punuti ilukorve, tehti suuski, väiksemad laudpaadid ja vened, viljatuulamissarjad ja sõelad, igasugu suuremad ja väiksemad karbid ja kohvrid. (mul siin omal peaks paar näidist olema pööningul, proovin hiljem pilti teha ja siia lisada)

Ja kuna haaval on ka oma isiklik "haigus?" ehk Phellinus tremulae ehk haavataelik, mis põhjustab pehme südamiku, on haavapakud leidnud kasutust mesipuuna või õõnestatud tünnikesena- ummiknõuna, veel valmistati sel kombel ka kausse ja toidukünasid.

Nii et mitmekesine ja aktiivse ellusuhtumisega puu. Vahet siis pole, et kelle ta konkreetselt siis mõrvas :) :) :)

Pildistamiseni!

Veidike sügist.

2008-10-23T08:10:00.000-07:00

Laineid püüdmas.

2008-10-23T08:09:00.000-07:00

Laineid pildile tabada on kohutavalt raske. Õnneks on siinkohal digikaameral tavalise seebikarbi ees 2 suurt eelist - näed kohe, mis pildile jäi ja pole vaja muretseda kaadrite arvu pärast. Aga pärast on probleem üleliigsete ära kustutamisega, ikka on ühel see nüanss parem, teisel jälle teine. Ja nii ongi kokku kümneid peaaegu sarnaseid võtteid. No vähemasti täiesti viltuse horisondiga pildi suutsin kohe prügikasti visata, samas täiesti otsest nagu ei tulnudki välja, kuigi vahepeal jälgisin seda vaat' et rohkemgi, kui laineid.

Ühesõnaga: head sukeldumist elumere lainetesse!

Leidsin netist

2008-10-17T02:43:00.001-07:00

Hea leht

Kummalised seened. Juurepruunik, Phaeolus schweinitzii.

2008-10-16T14:09:00.000-07:00

Augusti lõpu seenepiltide hulka lisasin ka need kummalised seened, mis tärkasid kollaste mügarikena ja paari nädalaga olid saanud sellisteks pannkookideks. Olid väga erilised ja mina polnud neid kunagi enne näinud. Nüüd, rohkem kui kuu aega hiljem, on pilt hoopis teistsugune ja selliseid seeni olen ma juba näinud ka. Vähemasti midagi sarnast. Aga kui käid korra metsas hulkumas ja näed selliseid, ei ole sul aimugi, mismoodi nad selliseks saanud on. Päris vahva, et nüüd ühed isendid kohe mu silma all areneda otsustasid.

Ilmselt ongi tegu juurepruunikuga, aitähh Triinule tuvastamast. Ühest seentega värvimise artiklist SL Õhtulehest on pärit järgmine kirjeldus: Nii kollaseid kui ka pruune toone saab juurepruunikust (puuseen, põhjustab puudel mädanikku). Juurepruunik kasvab okaspuude läheduses, tavaliselt mitte päris puu peal, noorena servad kollased, vananedes muutub üleni pruuniks.

Sõnajalgadest.

2008-10-10T08:53:00.000-07:00

Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.
Oma esimese sõnajala tõin ma töölemineku tee servast ja see näeb välja selline.
Sõnajalgade liigitamisest teadsin varem vaid nii palju, et on see pika varrega kilpjalg ja siis need ilusa ehk klassikalise kujuga sõnajalad. :o)). See metsaveerest toodu oli küll õrna olemisega, aga neid eriti võimsaid majesteetlikke siinkandis polnud. Seega olin õnnelik ka tema üle. Esimene istutusjärgne aasta oli ta veelgi äbarikum, aga ajapikku veidi kosus.
Kui ema-isa ostsid endale uue krundi, said nad sellega kaasa ka väikese lilleaiakese. Ja seal kasvasid need suured majesteetlikud sõnajalad. Suure hurraaga tõin sealt nii omale kui ka hoolealusesse aeda suure kivi külje alla (seal muru edeneda ei tahtnud) mõned pojakesed. Aga meie lahjas rannapinnases on nad taandunud peaaegu sama äbarikeks, kui need kohalikud. Lisasin tänavu neile natuke komposti ja mulda, ehk kosuvad.
Aga nüüd siis läheb määramiseks.
Nimelt tekkis ühele neist ema juurest toodud sõnajalgadest hiljuti üks teistsugune leht, nagu näha alumisel pildil. Olin selliseid lehti näinud ka varem kevadel metsas. Pidasin neid vastu talve kasvanud ja siis külma saanud lehtedeks. Aga nüüd tekkis mõte ja hakkasin seda lähemalt uurima. Esimeseks külastasin oma lemmik-abimeest, bio-edu lehte, Link siin. Ja saingi targemaks. See leheke on eosleheke ja on kindlaks tunnuseks, et tegu laanesõnajalaga, sest see liik on ainus, millel on tavalised lehed ilma eosteta ja paljunemiseks kasvatab eraldi lehed. Nii, sellega läks siis lihtsalt.
Aga muidugi üritasin tuvastada ka teisi sõnajalgu ja siin jäin juba lootusetult hätta. Olin hiljuti toonud Karepalt veel 2 peaaegu sarnast sõnajalga, need siis allpool. Esimesel leherootsud rohelised ja lehed rootsul vaheldumisi.

Teisel on leherootsud pruunikad ja lehed peaaegu kohakuti paarikaupa.

Ja siia mu tarkus lõppeski. Üritasin lugeda tunnuseid ja klapitada internetilehe omadega, eoskotikeste asetust ja kuju ei suutnud kuidagi määrata, ühel nad ikka olid, teisel nagu ei märganudki. Ka leherootsu karvasust ei suutnud ma tuvastada, ühel nagu oli neid tihedalt, aga teine ka päris ilma polnud. Seega - mina ajan käpad püsti. Kui keegi on nii spets, et oskab mõne mu sõnajala pildi järgi tuvastada, olen väga tänulik. Seda kõige esimese pildi sõnajalga arvan ise naistesõnajalaks liigikirjelduse järgi, kuigi bio-edu lehel antud pilt tundub täiesti teistsugune olevat. Ohtesed sõnajalad pole nad ükski (või ei suuda minu paksunahaliseks parkunud aednikukäed neid pehmeid leheotsi ogalisteks tunnistada:oP).Aga mõistatusi on veelgi. Bio-edu liigituses pole sõnagi ühest imearmsast väikesest sõnajalast, mida siinkandis üsna tihti kividel kasvamas leidnud olen, pilti kahjuks hetkel pole. Appi tuli mu vana hea Metsa- ja niidutaimede raamat, kust leidsin, et tegu imaraliste (polypodiaceae) sugukonna esindaja kivi-imaraga.

Aga ikkagi. Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.

Kunstiõpetuse tunnist...

2008-10-10T00:57:00.000-07:00

... on meelde jäänud üks õpetus, et kui su pildil on jäädvustatud silmapiir, siis pole õige seda horisondi kriipsu sättida otse keset pilti. Noh, umbes nagu esimesel pildil sattuski.

Vat huvitav.

Seda õpetust ma mäletan aga seda ei mäleta, et miks nii peaks tegema.

Sellepärast tegingi järgmise katse:

kõigepealt pildistasin siis nii, et horisont jääb kõrgemale ja kogu foto on peaasjalikult muru täis. Tulemus siis selline:
Järgmiseks siis vastupidine foto. Mõnusad pilved.
Ja VEEL VEEL rohkem taevast.
No ja mis me sellest siis targemaks saime?

Midagi vist ikka saime.

Oleneb vist et mida sa oma pildiga öelda tahad.

Mina tahtsin oma piltidega lihtsalt öelda, et minge õige metsa!

Ilusad ilmad, sellepärast.

Muideks, lõpetuseks avaldan teile ühe saladuse! Seal, kus keset fotosid on ümarad põõsad, asub kivikangur ja selle sees on rebaseurg. Hästi vinge koobas.

Põdrakanep sügisel

2008-10-10T00:23:00.000-07:00

Tuletan meelde, et kes tahaks end põdrakanepiga ravida, siis praegu on paras aeg metsa juurikate järele minna!

Aga neile, kes vaatavad, et oh kui tore krussidega vars, toon omale tuppa vaasi ja teen sellest ehteid. Ärge üritagegi mitte! Seemnekõdrad on kuivad ja pudedad. Põdrakanep soovib ehtida vaid sügist metsa. Sorry. Aga niisukene ta kord juba on.

Pildid on klikitavad. Saab lähemalt ka vaadata.

Ilus sügisene pilt

2008-10-07T22:09:00.000-07:00

Leidsin Kata blogist ühe ilusa punase pihlaka. Kuna pihlakast on siin juba varem juttu olnud, arvasin, et ise ta seda siia ei pane, et panen siis ise.

Ilus ju!

Soomustindik, Coprinus comatus.

2008-09-17T22:39:00.000-07:00

Tindiseentest on mul väga ere mälestus lapsepõlvest. Nimelt elas tädi Raplas suures viiekordses majas ja selle taga oli suur muruplats mänguväljaku ja noorte puudega. Ja ükskord avastasin, et terve puudealune oli vahvaid sõrmekujulisi valgeid seenekesi täis. Eriti vahva oli, kui tädi mul need kõik ära korjata lubas. Ei mäleta, kui palju täpselt neid seeni kokku tuli, aga ühte suurt 3-liitrist purki marineeritult kööginurgas mäletan küll. Kahjuks ei mäleta seda maitset ka, ilmselt ma nii noorena veel marineeritud seentest üldse ei pidanud. Kindlalt ei mäleta ka, kas me neid ka kastmeks teha proovisime, aga selline hägune tunne on küll. Aga see suur seenesülem puude all on väga selgelt meeles, samuti pettumus, kui nädalapäevad hiljem polnud seal enam selliseid kenasid nupsukesi, vaid inetud mustad tilkuvad lärakad.

Soomustindikut kirjeldab lähemalt Maalehe Targu Talita, kus on samuti kirjas, et ta väga hõrk seen marineerimiseks on ja et vana seene tinti võib tõepoolest nimevääriliselt kasutada. Seega üsna kasulik seen. Sellised nägid needsamad neljapäeval pildistatud seened välja täna. Alumisel pildil vasakult teisel kübaral võib näha, milline suur loik tinti on serva peale kogunenud. Aga uued noored seened olid otsustanud kasvada lausa otse keset sillutist.

Selle vahva idee tindikuteema lõpetamiseks andis mulle ema. Kahjuks ei suutnud ma kodust leida enam ühtegi naturaalset sulge, ainult ühe kommerts-indiaanipeakatte, aga parema puudumisel ajas see ka asja ära.

Valaste juga talvel (2008)

2008-09-15T11:13:00.000-07:00

17.02.2008 käisime Valaste joal. Sinna on ennegi asja olnud, kuid seekordne nähtud pilt võttis hinge kinni. Nagu ikka, enamus meie sihtpunktidesse sattumisi on seotud ühe mänguga, nii sattusime seegi kord siia kindlal eesmärgil. Kohale jõudsime, kui esimesed aovalguskiired paistma hakkasid ja kuna kohustused nõudsid teatud kellaajalist kodus tagasi olemist, siis oli meie vaatepildi nautimise aeg piiratud. Kiiruga said tehtud ka mõned pildid, mida suurema ajavaru olemasolul oleks ilmselt paremini sättida saanud... Aga see on mulle juba selgeks saanud, et seiklemine ja fotomissioonid ei käi käsikäes… seda muidugi juhul, kui seiklemine ei tulene fotomissioonist vaid vastupidi…

(Need vapustavad fotod ja jutt on kopeeritud Nodsu blogist)

Seened, pohlad, mustikad. Sügis.

2008-09-08T12:13:00.000-07:00

Tegelikult läksime pohlale. Aga sügiseti haaran ikka marjaämbrile lisaks kaasa ka noa ja kilekoti. Nii igaks juhuks. Ja täna toppisin taskusse ka fotoka. Kõiki seeni ma muidugi kotti ei korjanud, mõned said vaid pildipurki. Ja kõik ei saanud sedagi, pildistasin vaid neid, kes mind inspireerisid. Nimed ei ole ka teaduslikult õiged, pigem rahvapärased. Pohlaseeneks aga nimetas seda suurt veidike riisikalaadset seent hoopis mu noorim tütreke, sest see seen kasvas pohlade keskel. Kummalised pannkooke meenutavad seened olid tegelikult tärgates ainult helekollased ümarad mügarikud, alles vananedes venitasid ülaosa seenelaadselt laiemaks. Need ja trühvlilaadsed kasvavad peaaegu rannaliival, vaese kidura rannamänniku all.

Mustikaid aga pakuti meile lausa ilma segavate pakenditeta - nii on neid korjata ju lausa lust. Vaestel ATV-dele ette jäänud pihlakatel pole aga muud teha, kui otsast alustada.

Seenlill, Monotropa hypopitys.

2008-09-08T12:10:00.000-07:00

Olen seenlilli aeg-ajalt ikka metsa all kohanud, aga ikka tuntud longus lihava kollase välimusega, nagu Urmas Laansoo jutu juures Fred Jüssi fotol näha. Seepärast ei tundnud neid esialgu äragi. Korra küll mõtlesin, et ehk on mingi seenlill, aga see äraõitsenud taim meenutas mulle ka käpalisi. Õnneks on olemas sõber UrRa, kellelt orhideede koha pealt alati nõu saan küsida.
Nii et sedakorda ei õnnestunud orhideed leida. Aga noh, ka seenlill on üks kummaline taim ja olgugi, et käpalistest levinum, siiski harva kohatav. Ja need viljunud isendid olid vaatamist väärt. :o))

Kuldvits, Solidago virgaurea.

2008-09-08T12:09:00.000-07:00

Pildistasin seda lille metsas, teadmata jällegi, kellega täpsemalt tegu. Et Kadakas oli just oma kobarpead üllitanud ja need õied oma kujult neid meenutasid, arvasingi algul et ehk see ongi see harilik kobarpea (kuigi teda oli kogu teeserv täis, ei miskit haruldast). Aga kodus uurides-puurides selgus, et kobarpea lehed ikka teistsugused. Ja leidsin, et tegu ilmselt hariliku kuldvitsaga, kuigi bio-lehe liigikirjelduses on pilt üsna erinev. Samasuguse taime pildi aga leidsin hoopis ühelt ingliskeelselt lehelt.

Harilik härghein, Melampyrum nemorosum.

2008-09-08T12:08:00.000-07:00

See taim on ilmselt kõigile lapsest saadik silma hakanud oma vahva lilla-kollasekirju õisikuga. Nagu siit lugeda saab, pole lillad siiski õied, vaid kõrglehed. Tal on ka ainult kollane sugulane, palu-härghein. Kui seda kõrglehtede asja veel ise avastada võis, siis seda ma küll enne ei teadnud, et see taim parasiit on ja oma toidu suurtelt puudelt hangib, omades ise peaaegu olematuid juuri, mis siiski on kohastunud justnimelt puujuurtele kinnitumiseks. Ja et ta mürgine on.

Soolikarohi, Tanacetum vulgare.

2008-09-08T12:07:00.001-07:00

Soolikarohi on ka üks nendest taimedest, mis oma iluga mulle ammu silma on hakanud. Siin soovitatakse teda isegi aeda istutada. Tema nimi on tulnud sellest, et vanasti teda sooleparasiitide väljutamiseks tarvitati ja ravimitööstuses on kasutusel siiani, kuid et ta sisaldab mürgist ainet, ei tohi teda kodus omal käel tarbida. Mina olen teda vaasi korjanud, kuigi perele see vänge lõhn ei meeldi. Siis on lahenduseks talvel korjamine - nimelt püsivad need vahva kujuga õisikud ilusad (mingil määral küll pruunistuvad) päris kevadeni kohe.

Taimeotsingul.

2008-09-08T12:02:00.000-07:00

Et eelmisesse postitusse läinud äiatarist sain koduteel üsna nadi pildi, läksin nüüd õhtul veel jalgrattaga pisikesele külatuurile lootuses leida parem äiatar. Leidsingi, aga ainult ühe ka, seega täiesti õnnelik juhus. Aga noh, ega siis teeääred tühjad pole. Tegelikult on see lausa kummaline. Uuselamurajoonide tegemisega on kogu küla ja selle ümbrus üles kaevatud ja mitmed taimekooslused lõhutud, mis on muidugi kurb. Aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja nii on teeservad kattunud hoopis uue ja siin seni tundmata taimevalikuga. Eelmisel aastal jäid silma tohutud kollase karikakra väljad, millest jälgi alles siiani, aga lisandunud on hulgaliselt jumikaid ja taimi, mida ma siiamaani vaatamata nimele sugugi harilikuks looduslikuks taimeks ei pidanud - harilik pune.
Kollast karikakart ma lapsena lausa jumaldasin, sest ta on ju niiiiiiiii ilus kollane ja minuteada oli seda haruldust ainult ühes kohas, onu juures Karepa lähistel, kus ma ikka suvitasin. Väga südamelähedane on ta siiani ja ega naljalt kuskil teda ei kohta ka. Välja arvatud siis nüüd see meie uuselamurajooni teeäär. Aga palju aetakse neid "karikakralisi" omavahel segi ja siin kesalille lehel on kõigi nede segiminejate lehtedele ilusasti lingid olemas, saab targemaks. Sain lõpuks ka mina ja oma tarkuse tõestuseks õnnestus täna teha haruldane pilt, kus peal korraga härjasilm, kollane karikakar ja kesalill. Kahjuks viimane oli üsna äraõitsenud olemisega, aga siiski võib teda aimata paremal pool kollase karikakra taga. Vasakul siis on härjasilm, tema noori veel õitsemata rohelisi tuuste on pildil õige mitu kohe.
Siin siis harilik pune Origanum vulgare
Vaarikas on omale uue kodu leidnud lausa väljajuuritud kännukuhja otsa ja tundub, et seal talle lausa meeldib, noored võsud on äärmiselt lopsakad. Nojah, eks tänavu on ju parajalt vihma ka.

Veel üks taim, mis on hakanud vohama tänu ümberkaevamistele - must vägihein Verbascum nigrum.

Äiatar ja merikann.

2008-09-08T12:01:00.000-07:00

Pikka aega teadsin ma, et on olemas lill nimega äiatar, millel kahvatulillakas õienutt. Aga siis millalgi sain kogemata teada, et osad nendest "äiataridest" on hoopiski merikannid. Nojah, kui ma veel aiandusest ei huvitunud, vaatasin ainult õhus hõljuvaid õisikuid, kas taimel ka mingid lehed on, oli mulle üsna suva. Nüüd ajab naerma, et nii erinevaid taimi segi võis ajada. Äiataril nimelt on hallikasrohelised, karvased lehed, mis võivad olla nii lõhestunud kui terved ja osad neist asuvad ka varrel. Merikannil aga asuvad lehed vaid juurmise kodarikuna ja on kitsaslineaalsed (ehk maakeeli peenikesed rootsud). Tegelikult muidugi on erinevusi veelgi, kuid parim ja silmatorkavaim erinevus on ikkagi lehed. Kirjutan sellest nii pikalt, sest võib-olla on ka mõnele teisele looduses jalutavale huvilisele see vahe märkamata jäänud.
Esimestel piltidel siis äiatar Knautia arvensis, tema liigikirjeldus siin.

Ja sellel pildil merikann Armeria maritima, mille kohta sel heal õistaimede lehel kahjuks liigikirjeldust pole. Perekonnakirjelduse leidsin Hansaplantist, abiks seegi.Sellel viimasel pildil on minu kiviktaimla-seemnesegust välja kasvanud kultuurne merikann, täpset sorti ei tea, varred on looduslikust lühemad ja õied oikuipalju erksamad. Üks minu lemmikutest mu kiviktaimlas. Pilt kahjuks tsipa hägune.

Kassisaba, Veronica spicata.

2008-09-08T11:58:00.000-07:00

Kassisaba on meil üsna tavaline taim. Tänastest piltidest 2 esimest on tehtud Kesk-Eestis heinamaal, teised 2 põhjarannikul teeservas. Kõige kenam on ta siiski õitsemise algul, nagu enamus pikkade õisikutega lilli, aga tegelikult jagub seda lillakassinist ilu väga pikaks ajaks. Raamat ütleb tema õitsemise ajaks juuni-september.
Kassisaba Veronica spicata võib esmapilgul kergesti segi ajada pikalehelise mailasega Veronica longifolia, aga tegelikkuses on neil lihtne vahet teha, see on hästi ära seletatud ka siin. Arvasin minagi täna algul, et see heinamaa oma on mingi mailane, mis muidugi päris vale ka pole, sest ka kassisaba kuulub mailaste perekonda.

Kassiristik, Trifolium arvense.

2008-09-08T11:37:00.000-07:00

Kassiristik on jälle üks taim, mida minusugune võhik nooruses esmalt millekski muuks pidas - haruldaseks kassikäpaks. Jah, kassi meenutavad ka tema tupsukesed, aga see on ka ainuke sarnasus eelnimetatud taimega. Tema liigikirjelduses peetakse teda samuti suhteliselt kasutuks taimeks - ega ilu ei kõlba ju ometi patta panna. Aga ilus on ta igal ajal, sest, nagu sel lingilgi öeldakse, oma välimust ta peaaegu ei muuda isegi talveks mitte, kui välja arvata kergem pudenemahakkamine.

Sellel viimasel pildil siis näha juba esimene selle aasta kuivanud "partii".

MUHEDIK ütles...
Minu vanaema kutsus teda jaaniõnneks ja need õied tõi ta alati jaanilaupäeval tuppa. Järgmisel jaanipäeval põletati kimbukesed lõkkes.

Perekond kukehari

2008-08-26T12:55:00.000-07:00

(Copy-pastetud Kata blogist)

Kukehari, Sedum.
Kukeharja võiks pidada Eestimaiseks sukulendiks. Mõned neist meenutavad tuntud potililli turdlehte (rahvasuus ka ahvileivapuu) ja kalanhoed. Kukehari kuulubki paksuleheliste sugukonda ja on seega eelpoolnimetatutele sugulaseks. Eestis peaks looduslikult kasvama peale kukeharjade paksulehelistest veel võsu-liivsibul, aga minul pole õnne olnud teda kohata. Minu emalt endale nuiatud 1978. aastast pärinev raamat "Metsa- ja niidutaimed" toob välja 4 looduslikku kukeharja, mida meil kohata võib. Ja peab ütlema, et siinne kant on rikkalik, omades neist vähemasti kolme.Esimene, kõige levinum ja ilmselt kõigile tuntud, on harilik kukehari Sedum acre. Ta on võrratu oma õitsemise kõrghetkel juunikuus, moodustades suuri erkkollaseid padjandeid. Muide, ta on ainsana mürgine. Mina olen selle kukeharja oma kiviktaimlasse lubanud ja kuigi ta on suur laiutaja, saab teda kergesti välja katkuda, aga peenras ikka leiduvaid tühimikke täidab see roheline-kollane padjand ilusasti ja ainus hetk, mil tal kaunis välimus puudub, on peale viljumist kuivanud raagude staadiumis. Kui need ära tõmmata, kosub kiiresti uus roheline vaip.
. Aga eriliselt võlub see taim mind ikkagi vabas looduses, kus ta moodustab võrratuid kiviktaimlaid, nagu allasuval pildil vana ajahamba alla sattunud keldri katusel Rammu saare rannavallil. Teiseks leidub meil üsna hulgaliselt valget kukeharja Sedum album, mis võlub oma hõberoheliste kuni punakate lehtede ja väikeste valgete (vahel ka roosakate) täheõiekestega. Ka see lill elab mul kiviktaimlas, aga nii hull laiutaja ta pole, kui harilik kukehari
Ja samuti ohtralt (eriti viimastel aastatel) on meil suurt kukeharja Sedum maximum. Tema on nimele vastavalt suurem ja õitseb ka teistest mõnevõrra hiljem, augustis. Viisin teda ka Kadakale, kelle peenardes ta tundub ennast koduselt tundvat ja on ka juba katsejäneseks saanud. :o)

Neljandat, verevat kukeharja Sedum telephium, mina siin märganud pole, aga ega pead küll ei julge anda, et teda ka tegelikult pole, sest iga ruutmeetrit me poolsaarest ei suuda vist ükski pühendunud botaanikki läbi kammida. :o)) Õievärvilt peaks see meenutama aedade hiliseimat õitsejat kukeharja Herbstfreude, aga õitseb tavapärasel ajal - juulis-augustis. Siin pildil siis minu Herbstfreude.

Aga meie külas on peaaegu metsistunud veel üks kukehari - roomav kukehari Sedum spurium, mis on ilmselt lihtsalt aedadest ja peenardest välja roninud. Praeguseks on ta oma tänavuse õitsemise ära õitsenud ja naabermaja aia taga võis näha värskeid võrseid ja kuivanud viljakobaraid. Meie kuival pinnasel on ta, nagu ka teised kukeharjad, üks hea pinnakatja ja muruasendaja.

Harilik saar

2008-08-26T12:29:00.000-07:00

(Copytud Hilise blogist)
Fraxinus excelsior L.Pildid ei ole just kõige paremad, aga lühike vihmavaba periood ja märg kõrge rohi ei lubanud mul paremaid klõpsata.

Liigikirjeldus

No aru ma ei saa, miks sellele puule omistadakse halba mõju inimesele - druiidid arvavad, et

Minule on ta puude ja kõikide taimede valitseja, puu, kellele ma omistan headust, tarkust ja võlujõudu, puu, kelle mõju on mind saatnud kogu mu elu – kõik, mis on minus head, on osa ka saarelt saadud. Olen rohkem tunnete kui mõistuse inimene ja usun pigem seda, mida minu eellased geenidesse talletanud. Metsa jumaldamist pole ma geenidega kaasa saanud. Kuigi roheline ka lemmikvärv, eelistan sinist. Usun kivi, värvide ja helide jõudu, valguse jõudu. Ju mu esimene esivanem sai alguse mingist rakukesest kõrgel kaljul, tuulte tallermaal maa ja taeva vahel, kus kusagil all möllasid metsikud lained. Rohelist metsa seal polnud ja siiani pole ma õppinud metsa armastama.Aga saar õpetas mulle kui imeline võib olla roheline ja et ka puud võivad olla minu sõbrad.Lapsepõlv mööduski mul suuremalt jaolt hiigelsuure saare kaitse ja õpetuse all.Kasvades vaevalt meetri kaugusel meie majaseinast, oli see sajandivanune hiigelpuu nagu kaitseingel laotanud oma võra üle majakatuse ja minu mängumaa, mis tundus olevat võlumaa tänu läbi saare lehestiku langeva valgusemängu. Ta oli koduks nii meie mängumajale, oravaperele ja harakatele. See puu oli kõigi meie rõõmude ja murede osanik, hea, omane ja sooja südamega, osa meie majast, meie söögilauast ja tervendajast, minu looduslik "ristiema". Hea mängukaaslane, kaitsja, lohutaja ja õpetaja. Maitsvate viljadega ja verd puhastava toimega söögi- ja ravimtaim. Ja ma ei liialda sugugi kui lisan, et ka hinge puhastaja.Kui teisi puid võin tunde järgi jaotada täpselt kas “emapuudeks” (naissooliseks)nt. pihlakas, pärn, õunapuu jt, ja teisi “isapuudeks” (meessooliseks) nt kuusk, mänd, tamm, jalakas, siis saarel on olemas nii ema- kui ka isapuid. Ma ei tea,kas keegi on veel seda täheldanud, hakkasin täna internetis otsima kirjutisi saare kohta ja leidsin selle artikli saare seksuaalsusest Kas tõesti võib selle jutu järgi teha järeldus, et minu tundel võib õigus olla? Peaks kevadel minema õisi uurima, iseasi, kas minust nüüd ka puu otsa ronijat on? Aga…

Veel natuke saarest
Skandinaavlased peavad saart kosmiliseks pühaks puuks. Lisaks pühendatud Jupiterile.Sümboliseerib kohanemisvõimet, arukust ja tagasihoidlikust. Kreeka mütoloogias saare nümfideks meliaadid, kes sündisid Kronose mõõga läbi kastreeritud Uranose verepiiskadest. Meliaade peetakse inimeste eellasteks.Niipalju siis saare mütoloogiast.Saare noored lehed olid meie peres alati üheks komponendiks koos metsmaasika lehtede (korjati enamus peale esimest külma, punasekirjusid) ja viirpuuõitega, kas ka veel midagi lisati, ei tea, aga kindlalt üks talvistest jookidest. Mina muidugi krõmpsutasin nii pungi kui ka tillukesi lehti ja keegi ei keelanud. Kuna ma rohkem elasingi saare otsas, siis oli ka nende "tiivakeste", viljade korjamine minu amet, neid marineeriti nagu ka aedoa kaunu ja pärnapungi ja olid talvise lihatoidu lisandiks (põhiliselt küülikuliha, kuni neid lubati linnas kasvatada)Leidsin ka ühe lingi http://www.medicina.kharkov.ua/herbal/yasen.html kus kirjas saare ravitoimest ja mida ja kuidas... :)

(Lillekasvataja jätkab:)

Need kolm fotot lisasin juurde, et oleks ilusasti nö. dokumenteeritud saare lehed, oksad ja õhtune troopiliselt mõjuv siluett. Muideks, kui oma lapsepõlve mängusid meenutada siis saare oksi kasutasime meie kontidena. Mis imelikke mänge me niimoodi siis mängisime, ei mäleta aga kontidena kasutust nad igal juhul leidsid. Eks nende välimuse tõttu. Neist sai ka nukkudele keresid tehtud. Tuli vaid sobilikku oksa otsida.

Valaste juga

2008-08-24T23:44:00.000-07:00

Tõeliselt imeline vaatepilt! Uskumatu, et midagi niisugust on Eestis, muidu nii lamedapinnaga maal.

Hea küll. Alustame tuuritamist Valaste joa juures: kõigepealt vaade ülevalt, panga pealt:

Edasi viib kaks keerdtreppi alla vaateplatvormile: Ja platvormilt avanevad sellised vaated:Trepilt pildistatud:

Kogu juga ei mahu korraga pildile äragi.

Jälgige "triibulist" seina joa taga!

Eri ajastute kihid...

Vaade oru põhja:Ja teiselt poolt vaateplatvormilt vaadates on juga muutunud ojakeseks ja voolab tasapisi merre.

Ilmatu suur lapitekk ...

2008-08-24T23:38:00.001-07:00

... ehk Inglismaal tavaline, meil siin üsna samasugune.
Need fotod pärinevad Katalt ja Kata tuttavatelt.
Aitähh neile kõigile!
Sellised siis näevad välja ilmatu suured maakera lapitekid ülevalt lennukist vaadatuna. Need pildid on küll tehtus juba Inglismaa kohal liueldes, kuid Kata kinnitas mulle, et Eesti nägi üsna samasugune välja. Nii et vaadakem siis tavalist Inglismaad seekord.
Väiksemad pildid peaksid olema ka klikitavad

Veel taimi Uitrolt

2008-08-24T23:13:00.000-07:00

Veel pilte ja juttu Kata blogist:
Nõmm-liivatee thymus serpyllum mõnusas loojangukumas. Kartsin, et pildile see kena kuma ei jää, aga õnneks ikka jäi.Lõbus kivipoiss pilliroosoenguga.Kurdlehine roos Rosa rugosa, mida pargiroosiks nimetatakse, aga mis mulle ikka randroos on, sest siinsed rannad teda täis looduslikult, parkidesse topib teda ikka inimkäsi. Ja piltilus rannamänd.

Taimed Uitrolt, mere kaldalt 6.

2008-08-17T00:14:00.001-07:00

Jälle Kata blogist:

Ristirohi, ilmselt täpsemalt mets-ristirohi Senecio sylvaticus.

Taimed Uitrolt, mere kaldalt 5.

2008-08-17T00:07:00.000-07:00

Kata blogist:

Ilmselt rand-õisluht Triglochin maritimum, kuigi algul pidasin teda mingiks süstjate lehtedega teeleheks, viljakobarad on täpselt samasugused kõvad.

Taimed Uitrolt, mere kaldalt 4.

2008-08-16T22:26:00.000-07:00

Equisétum Osjavaip, täpsemalt tuvastamata, sest pildilolev ei sarnane ühegagi siit. Aga võib-olla on erinevuses süüdi kummaline kasvukoht. Sarnaseim vist on aasosi Equisetum pratense?
Fotod ja jutt jälle Katalt.

Lillekasvataja ei kommenteeri seekord suurt midagi, maigutab niisama juhmi näoga suud.

Perekonda osi kuuluvad põld-, aas-, mets-, konna-, soo-, raud-, karedahambuline-, alss-, liivosi.

Karedahambuline-(läänesaartel) ja alssosi (Võru kandis) on harvaesinevad.

Igal juhul on need osjad väga-väga ilusad ja huvitavad taimed. Koos sõnajalgade ja samblikega juba aegade algusest saadik siinmail.

Taimed Uitrost, mere kaldalt 3.

2008-08-16T22:12:00.000-07:00

Kärnoblikas Rumex crispus

Kärnoblikas Rumex crispus või vesioblikas Rumex aquaticus või hoopis hobuoblikas Rumex confertus loojuva päikese punas. Mina teadsin, et need suured on kõik hobuoblikad, aga võta näpust. (ütles Kata)

Lillekasvataja kommenteerib, et küllap ikka kärnoblikas, kuna tema on ainus neist kolmest mis soostub rannal kasvama. Teised rohkem Kesk-Esti taimed ja edasi lõuna poole. Vahet neil teha saab vist siis kui kõik kolm oblikat kokku kutsuda ja siis võrrelda nende lehti ja seemneid.

Meie lastena kasutasime kärn/hobu/vesi/jne -oblikate seemneid teena. Mängult muidugi. Pakkisime paberisse ja müüsime poes. Mängupoes muidugi.

Taimed Uitrolt, mere kaldalt 2.

2008-08-16T21:38:00.000-07:00

Kata blogist copytud:
Looduslik kiviktaimla, väga armasKarikakar Anthemis, aga täpsemalt ei tea, sest siinne taim tundub minu pildil olevast erinevat.

Lillekasvataja arvamus-komm.:
Kusjuures võib-olla polegi karikakar vaid hoopis kesalill. Tripleurospermum

Kesalill on harilik umbrohi põldudel, aedades, mererandadel. Kusjuures ka karikakra kasvutingimused on samad.

Selliseid lilli/ metsataimi on päris rohkesti: karikakar, kesalill, härjasilm, kummel. Õite järgi ei saagi eriti vahet teha, vaatame hoopis lehti. Kesalillel on lehed nagu tillil, karikakral on nad pehmekarvased, kui läbi sõrmede libistad, tunduvad pisut karedad. Umbes nagu kassipoja keel karedake.

¨Taimed Uitro kandist, mere kaldalt

2008-08-16T21:26:00.000-07:00

Linaria vulgaris
Eriti priske õisikut õnnestus Katal pildistada.
Harilik käokannus võib kasvada 20 -60 cm pikaks. Ta on tõesti Eestis üks väga tavaline taim, kuna kasvab peaaegu et igal pool. Mererandadel, teede ääres, söötidel, eelistab kergemaid st. liivasemaid muldi.
Minu esimene kohtumine käokannuga oli tore. Nimelt käisime lastena Karksi-Nuia lossivarematel turnimas. Ja vot seal varemetes ta kasvaski. Kõige kõrgemal tippudes ja teda oli ohtrasti.

Jalutuskäik Uitros

2008-08-13T23:22:00.000-07:00

(Copytud Kata blogist)
Kolmapäeva õhtupoolikul meenus mulle äkki, et pidin mehele reedeseks reisiks mingeid meeneid kaasa tegema. Ei jäänudki muud üle, kui kibekiiresti jalad kõhu alt välja sirutada ja randa jalutama minna. Et meie kõige suurem kivivalik asub Uitro (kohaliku vanarahva sõnul Uitru) säärel, otsustasingi sinna minna. Fotoka haarasin ikka ka kaasa. Ja nii ei teagi lõpuks, kas otsisin rohkem kive või pildistasin loodust. Väga mõnus jalutuskäik oli igatahes. Ja taevas oli veel suviselt "igavalt" sinine (märkus selle kohta, et kuskil ajakirjanduses oli hiljuti teema, kuidas igava taevaga pilte huvitavaks muuta, seda MINA küll tegema EI HAKKA!), mida praeguses vihmahalluses taga igatseda saab.
Seda võiks vast nimetada teerajaks suure kivini, et ikka kuiva jalaga saaks ;o).

Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid...?Mängud päikese, varju ja kividega. Suur rändrahn, mis nõukogude sõjaväele ette jäi ja siis seda lõhata/ära vedada üritati. Kahju.

Kuivanud pilliroojuurikas.Pihlakapuu (pigem küll põõsa) jäänused, lihtsalt põnev.Uitro vana tuletorn. Ei tööta muidugi ammu, aga püsti seisab kaljukindlalt. Ja väike päikesevarjumäng ka sellega.Veel loojangut.Järgneb...

Hanijalg

2008-08-13T23:17:00.000-07:00

Potentilla anserina(copytud Köögikata blogist)

Ilus-jube hanijalg ehk igal taimel oma koht!

Sellest kaunist taimest, mis mind rannakivide vahel ära võlus juba tubli 3 aastat tagasi, saab lähemalt lugeda siit, aga et mina tol ajal seda peatükki ei lugenud (ei tea, kas teda siis veel oligi), suutsin teha oma hanijala-jumaldamisega saatusliku vea, mis mind nüüd siiani kummitab.
Nimelt oli üle-eelmisel aastal käsil projekt "mätaskatus", kuhu telliti suur ports kukeharjaseemneid otse Hollandist. Aga et nende tillukeste seemnete tärkamine vaevaline oli ja tellijal kannatamatus suur, siis palus ta sinna istutada igasuguseid tuules lainetavaid heinu ja üle ääre voogavaid õitsvaid puhmaid. Esimese rohimisega avastasin sealt ka paar hanijalataimekest ja meenutades noid kauneid rannafotosid, samuti keldrikatuse muruservalt alla rippuvaid vääte, jätsin nad sinna kasvama - las siis õitsevad ja ripuvad üle katuseserva. Suur oli mu ehmatus, kui ajapuuduses pikaleveninud vaheaja järel katust rohima jälle suundusin. Seal voogas suur tihe hanijalalehtede mass, mis ähvardas välja süüa kõik kallid kukeharjad. Ja ilusatest kollastest õitest ei jälgegi (sest katusele oli lisatud väetist, samuti kastetud seda hoolega, mis mõlemad panid selle kasinates oludes harjunud taime rõõmsalt vohama).
Sain neid hanijalgu välja rohida mitu nädalat ja redelitmööda alla tassida kümneid suuri ämbritäisi taimi. Ja siiamaani pean iga mõne nädala tagant hoolega selle kukeharjamere üle vaatama ja kõik väikesed hanijalavõsud välja koukima, et ei korduks sama õudus.
Nii et mõelge hoolega enne, kui looduse kaunitari peenrasse pistate!!!

°°°°°°°°°°°°

Hanijalg on ka ravimtaim

Kadakas ütles:

2008-08-13T23:13:00.000-07:00

Kadakas ütles...
Seda kah, et kui on tahtmist oma leide jagada, siis saab igaüks oma leiud märkida loodusvaatluste andmebaasi, kus eriala spetsialistid esitatud andmed ka üle kontrollivad http://eelis.ic.envir.ee/kaart2/index2.php
Aga tegelikult panin selle lingi selleks, et sealt lehelt pääseb foorumisse, kust saab asjatundlikku abi liikide määramisel.

Pihlakas

2008-08-08T21:47:00.000-07:00

Sorbus aucuparia

Väga sobiv on teha pihlakast üks pisike kokkuvõte just siis kui juba sügis tasapisi läheneb. Sest kui kevadel, pihlaka õitsemise aegu, ta veel mõnede teiste õitsejate varju jääb, siis sügisel on pihlakas tõeline vaatamisväärsus.

Pihlakas on meie mail au sees vist küll alati olnud. Suurt mööblit pihlakast küll ei saa aga vajalikku kraami nii heaks kui halvaks sobis küll. Nii valmistati pihlakast ennevanasti rehapulki, tööriistavarsi, rattakodaraid, vankritelgi ja püssikabapuid. Ennevanasti oli ka vits asjaline relv. Sedagi tehti tihtipeale pihlakast aga pidi hoolega vaatama, et millal ja kuidas toda vitsa teha ning keda sellega klobida. Pihlakase vitsaga lüües võis teha nii head kui halba. Naisterahva vanatüdrukuks, lapsed ja loomad haigeks ja vigaseks, ehk ka head: prouakese käima peale, haige terveks jne, raviti muide ka hambaid! Tuvastati kurjategijaid ja turvati kodu pahade vaimude eest. Ennustati ka ilma.

Mina ise olen ka üks neist, kes pihlaka kaitsvat vaimu usub ja on kaks noort puukest omale aiaväravasse istutanud. Üks mu tuttav hoidis aga noore kuu ajal metsast toodud pihlakaoksa ukse kohal. Ikka selleks, et kuri tuppa ei pääseks.

Pihlakaga sai üldse palju nõidudaArgo Moori "Pihlakas on nõiapuu" (lisalugemiseks kui keegi soovib)

Pihlakas kõlbab ka söögiks,joogiks ja ravimiseks. Siin siis retsepte ja õpetusi:
Pihlakate õige korjamis- ja sissetegemisaeg on sügisel pärast seda kui esimene külm on neid natukene näpistanud, siis on kadunud/vähenenud see iseloomulik mõrkjus.

Esimest külma tehakse tänapäeval sügavkülmaga, edasi teed meeldiva retsepti järgi.Kui külmataati ootad, siis rikneb hulga marju ja linnuparved reostavad puud üsna ära. Hilissuvel just on imeilusad ja haigustest puhtad.Pihlakas on talvel hea köharohi.

Vanadel aegadel kui poes maiust oli vähe, pandi pihlakobaraid talveks katuse alla seisma. Küpsetati ahjus pika toki otsas, kuni külmunud marjadel praod sisse lõid ja siis söödi niisama.

Pihlaka-õunatarretis
Umbes 1-1/2 liitrit
1 kg pihlakamarju
1/2 kg hapusid õunu
7 dl vett
1 l suhkrut ühe liitri mahla kohta

Puhasta ja loputa marjad. Tükelda õunad ja pane koos marjadega keedunõusse. Vala vesi peale ja keeda umbes 15 min.Kurna mehu läbi sõela ja mõõda kogus, lase seejärel uuesti keema ja lisa vähehaaval suhkur, nii et see jõuaks lahustuda.Keeda 10 min ja tee tarretiseproov.Riisu tarretiselt vaht ja tõsta keedunõu tulelt ära.Vala tarretis kuumadesse purkidesse ja sule kohe.

Tarretist võib ka teha ilma õunteta:1 kg pihlakaid2 spl sidrunimahla9 dl suhkrut ühe liitri mahla kohta.

Pihlakaviin

Täida pudel pihlakatega ja vala peale valget viina.Lase umbes 3 kuud seista. Vala viin teise pudelisse .Valmis viin on kauni värvi, lõhna ja maitsega.

Pihlakamoos konjakiga

2,5 dl vett
1 kg suhkrut
2 l pihlakamarju
3 l vett
0,5 dl konjakit

Keeda vett ja suhkrut 10 minutit. Kalla marjad siirupisse ja keeda väikesel kuumusel, kuni marjad tumenevad ehk 12 – 15 minutit. Väldi pikemat keetmist, sest siis eraldub marjadest mahl, marjad muutuvad maitsetuks ja tõmbuvad krimpsu. Lisa alkohol, tõsta moos kohe kuumadesse purkidesse, keera kaaned kinni. Säilita pimedas ja ühtlase temperatuuriga kohas.

Vale-pohlamoos

2 kg haput õuna
200 g pihlakaid
200 g arooniaid
vett
800 g suhkrut
0.5 tl sidrunhapet
Vale-pohlamoosi valmistamiseks keeda pihlakad ja arooniad eraldi pottides vähese veega pehmeks. Tambi pudruks.Koori õunad, eemalda südamikud ja lõika väikesteks kuubikuteks. Lisa pihlaka-arooniapüreele.Lisa suhkur ja keeda moos tasasel tulel lõplikult valmis. Veidi enne lõplikku valmimist lisa sidrunhape.

Teine variant:

1 kg pihlakamarju ja 1kl vett ja 1kg suhkrut(3-4 õuna)

Pese marjad,pane kaussi ja vala tuline vesi peale ja lase seista,aseta sõelale ja vala vesi ära,korda seda vähemalt kolm korda .Siis keeda liitrijagu vett suhkruga viis minutit kuni saad siirupi.Vala marjad siirupisse ja keeda umbes 20 minutit,keedisele võid lisada ka õunu , see mahendab pihlaka mõrkjat maitset.Sel juhul keeda õunad suhkruga pehmeks ,lisa pihlakad ja keeda veel,vesi lisa lõpupoole.Vala kuumalt purkidesse.Kaaneta.

Pihlamarja-hapupiima tarretis

5 dl hapupiima
2 dl koort
1-2 dl suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut
1,1/2 dl suhkruga pihlakamarjapüreed
zelatiini

Sulata zelatiin vähese veega ja hiljem kuumaveekausis segades. Vahusta koor. Sega hapupiim suhkru, vaniljesuhkru, pihlamarjamoosi ja vahustatud koorega. Lisa paisutatud ja sulatatud zelatiin. Jaga kaussidesse ja pane külma tahenema. Kaunista enne lauale andmist

Pihlakavõie

1 - 2 kg pihlakamarju
2 kg porgandeid

Porgandid pestakse ja kaabitakse noaga puhtaks. Keedetakse kiiresti koos pihlamarjadega. Keedus pressitakse läbi sõela ja jahutatakse.
Seda keedust võib määrida võileivale, võib ka prae kõrvale salatiks.
Kui purke kuumutada, võib säiluda aastaid

Pihlakavein

10 l veinimahla saamiseks lauaveini jaoks kulub
8 kg pihlakamarju
2,2 kg suhkrut (+vesi)

kange veini jaoks
7 kg marju
3,3 kg suhkrut (=vesi)

Ja kui sügisel moosid/veinid tehtud ja lauale ilu tarbeks punaste marjadega oksadki pandud, ärge unustage, et pere pisimaile sobib pihlamarjadega mängimine igal sajandil. Sobis vanasti, sobib ka praegu.

Linnurohi

2008-08-07T12:54:00.000-07:00

Copy-paste Hiliselt:

Polygonum arenastrum

Kuna range käsk horisontaalis püsida, võtsin läpaka kaasa ja nautisin õues kiiktooli pehmet mõnusust. Kavas oli teha saare kohta täpsustused, sest kuna kõik meie lobatoristid teavad, et ma inglisest peale ailavjuuu mitte mukitki aru ei saa, viskasid nad tõlkesse paar vimkat, ja kirjutada ka üks muinasjutt juurde.

Aga kuda sa kirjutad kui katusel hoopis lõbusam vaatepilt - vanem ja veel vanem löövad katust peale ja mina pidin siis muidugi juhendama.Olles juhendatavad närvi ajanud, otsustasin ohutuse mõttes hoopis pilvelambaid vaadata.

Heh, kõik juba ühtlaselt halliks tõmbunud ja millegipärast tuli meelde linnurohi - et kui mees jahmerdab juba pikemat aega katusel, siis ei ole tal ju aega tegelda oma ainsa "panusega aiandusse" - linnurohu kiviplaatide vahelt väljakakkumisega, kõik teised umbrohud teda ei huvita, neid pole nii hõlpus kätte saada.Kuni oma külje alt fotokat otsisin, nägingi mitu väikest puhmakest. Ilus imepisikeste õitega taim, lapsena saigi sellest nukkudele parukaid pähe pandud, endale ka , sest ainult sellised võisidki olla lillehaldja juuksed ja meil rippus üks puhmake alati uksepiidal...? See oli kuidagi nii loomulik, et ma ei tundnud kunagi huvi, miks?

Eks siis uurima, mida siis linnurohust pajatadakse:

Liigikirjeldus

Ja siin siis ilusti kirjas, et ravimtaim ja ... Kuid linnurohust valmistatakse rohtusid ka päris ravimitööstuses. Need ravimid aitavad näiteks mitmesuguste sisemiste verejooksude puhul.Imelik, et just nüüd huvi selle taime vastu tekkis. Aga mind huvitab, et miks meil pandi ta uksepiidale, ja järgmine artikkel folklore.ee-st ...Triivistük või linnurohi oli vanast iga haiguse juures hää. Läks laps risti, pandi linnurohtu riiete sisse. Kuidas selle rohu päris nimi on, ei tea mina, aga korra olen ma seda näinud. See on taela sarnane, kangeste lehkav rohi.Vana usu järele hoidis see rohi iga paha tõbe eest.Maa-aluste vastu aitab see, kui võetakse kolmest kohast linnurohtu ja selle rohuga vautakse kolm korda haiged kohta, kusjuures öeldakse kolm korda: "Maaisand, Maaemand, antke selle inimese tervis kätte," nimetades selle inimese nime. Peale vajutust viiakse need rohud tagasi senna sama kohta, kust nood olid võetud.Kas ongi juttu ikka samast taimest?, minu linnurohi pole küll kunagi olnud kangeste lehkav ja taelataoline ega lehka ka nüüd, aga mingi vägi ju tal pidi olema, maa-aluseid minu arust küll meil keegi ei põdenud, vast siis just seepärast pandigi uksele?

Kas keegi teab linnurohust midagi rohkemat?

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Lillekasvataja kommentaar: uksele pandi ehk ilu pärast. Mäletan ise, et lapsena sai linnurohul ühest otsast kinni võetud ja tasakesi tõmmatud, nii sai päris pika vaniku teinekord. Ja vastupidav on see taim ka. Kuna ta on loodud roomavaks taimeks kõvakstallatud õuedel, oodates, et keegi ta maamulda trambib kuhu juurduda, peab ta olema üsna vastupidav.

Ja uksele võidi panna veel selleks, et halbu vaime mitte majja sisse lasta. Kas ma mitte pole sellist juttu sest taimest kuulnud, et ta õue peal passivat ja valvavat kui koer.

Sedapsi.

Kivistised

2008-08-04T02:19:00.000-07:00

Samuti leitud Klooga rannalt.
Kihvtid, mis?
Ah jaa, see kivistis, mis tundub, et oleks nagu sõrm, on hoopis mingi ussitaoline olend kunagi olnud. Lüliline. Peajalgne. Ussikene
Siin üks link

Kivid Klooga rannalt

2008-08-04T02:13:00.000-07:00

Need kivikesed on pärit Klooga rannast, selle kivivallikese seest, mille meri rannale uhub.Kõige väiksemad on umbes herne suurused (nende seas, mis pildil) ja suuremad tikukarbist pisut suuremad.
Kuidas neid siis nimetada? Millest nad koosnevad?
Need valged piklikud on paekivi. Täiesti tavaline, mere poolt siledamaks rullitud.
Roosamad ja muud värvi kivid on ränikivid, põldpagu ehk päevakivi ja kvarts. Päevakivi ehk kaaliumi ja alumiiniumi silikaadid ehk lihtsalt räniühendid. Põldpagu on pisut rohkem läbipaistev sest sisaldab rohkem kvartsi ehk puhast siliitsiumi. Täiesti puhast kvartsi on üldiselt vähe aga siiski on. Jätab mulje, et on kalliskivi. Sellel fotol pole vist näha, kuivanult on ta üsna hele-helekollaka paekiviga ühte nägu, aga paar tükki ikka neid on seal. Märjalt on nad aga läbipaistvad nagu suitsune või piimane klaas.
Punaseks teevad kivikesi raud ja mangaan aga viimast on eestimaistes kivikestes suht vähe.

Kivikeste rannast korjamise õpetus:
1. Võta kohe jalanõud jalast, sest igal juhul on see kõige ilusam kivike piisavalt kaugel, nii et tema järele sirutades libastud niikuinii vette.
2. Muretse juba enne korjamist omale mingi tops kivikeste jaoks sest muidu on pärast taskud ja särgipõu ebamääraselt märg ja sopane. Täiskasvanud daamile see ei sobi nii.
3. Leia omaette olemise aeg kivikeste otsimiseks, sest kui su pere sinuga kivikeste korjamisel ühineb, hakkab mees kivikaussi viskama meloni suuruseid ebamääraseid kivikolle ja laps hoopis nopib kausist ilusamad aarded välja ja viskab koerale mängida.
4. Ära korja liiga palju! Jäta loodusele ja teistele kiviimetlejatele ka!
5. Otsi hoolega millise kivi kaasa võtad ja millise mitte.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Ära unusta, et meri võib kaldale uhuda ka omapäraseid ja huvitavaid aardeid, mis pole küll kuld ja kalliskivid aga neil on omapärane väärtus, sentimentaalne, romantiline ja teaduslikult huvitav.

Teokarbid Võrtsjärve kaldalt / Snailshells

2008-08-03T00:21:00.000-07:00

Seal tigu loomulikult sees enam polnud.

Luga

2008-08-02T04:08:00.000-07:00

Juncus L.
Saaremaa põhjapoolsel rannal sai kohatud ka ühte luga. Maru kõrgeks oli kasvanud. Oma 1.50, ehk kõrgemgi. Võib-olla on see kõrgus seal tavaline, mina isiklikult nägin esimest korda. Täpset nime ka veel ei tea
Lugasid kasvab Eestis kah päris rohkelt. On haruldasemaid ja on ka täiesti tavalisi, nö. igaõuepealseid taimi.

Penikeel

2008-08-02T03:25:00.000-07:00

Penikeele perekonnast:
Kamm-penikeel, Potamogéton pectinatus L.
Pildistatud Saaremaa põhjapoolsemal rannaribal madalas vees. Ega need pildid just kõige paremad tulnud, fotograafi amet polegi nii lihtne kui esialgu arvata oleks.
°°°°°°°°°°°°°°°
Penikeeleliste sugukonda kuulub 3 perekonda: penikeel (Potamogéton), heinmuda (Ruppia) ja hanehein (Zannichéllia).
Penikeelte perekond on väga seltskonna rohke.
Loodetavasti jätkub sel suvel ilusaid ilmu veelgi, et kusagile veekogu äärde sõita ja penikeeli taga ajades fotograafi rasket ametit harrastada. Penikeeltest veel pisut inffi.

Jumika perekonna üks liige ...

2008-08-02T03:09:00.000-07:00

ehk põldjumikas, Centaurea scabiosa : (copy-paste Hiliseaiast)

Ma olin juba suur tüdruk kui esimest korda seda lille nägin, arvasin, et mingi ohakas, aga ilma okasteta ja väga ilusat värvi. Jooksin pundi lillade õitega koju. Meil oli külas ema õde, kes oli enne sõda koos mehega elanud kümmekond aastat Pariisis ja ka sõjajärgsel vaesel perioodil oskas šikilt riides käia ja kandis siidisukki, ka talvel, ja oli minu arust kõige ilusam naine maailmas, võttis ühe õie minult ja kinnitas oma uhke kostüümi reväärile. Minu imestamise peale, et ohakat ei kanta ju jaki revääril - ema pani alati kannikesed või roosid, vastas tädi, et see on ju rukkilill ja hulga ilusam roosist. On jah hulga ilusam, mulle siiani kannikese kõrval kõige ilusam lill üldse.Ei tea, kes teda jumikaks ristis ja miks temast nii vähe räägitakse, aga mis minul sest, minu silmis see tema ilu ei vähenda, minule ta jääbki selleks kõige-kõigemaks rukkililleks - kauni tädi Marie kauniks lilleks.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Lillekasvataja kommentaar:

Ega tädi Marie väga ei eksinudki. Jumikate perekonda (Centaurea L.) kuulub arujumika, põldjumika ja narmasjumika kõrval ka rukkilill.