Wednesday, September 17, 2008

Soomustindik, Coprinus comatus.

Tindiseentest on mul väga ere mälestus lapsepõlvest. Nimelt elas tädi Raplas suures viiekordses majas ja selle taga oli suur muruplats mänguväljaku ja noorte puudega. Ja ükskord avastasin, et terve puudealune oli vahvaid sõrmekujulisi valgeid seenekesi täis. Eriti vahva oli, kui tädi mul need kõik ära korjata lubas. Ei mäleta, kui palju täpselt neid seeni kokku tuli, aga ühte suurt 3-liitrist purki marineeritult kööginurgas mäletan küll. Kahjuks ei mäleta seda maitset ka, ilmselt ma nii noorena veel marineeritud seentest üldse ei pidanud. Kindlalt ei mäleta ka, kas me neid ka kastmeks teha proovisime, aga selline hägune tunne on küll. Aga see suur seenesülem puude all on väga selgelt meeles, samuti pettumus, kui nädalapäevad hiljem polnud seal enam selliseid kenasid nupsukesi, vaid inetud mustad tilkuvad lärakad.
Soomustindikut kirjeldab lähemalt Maalehe Targu Talita, kus on samuti kirjas, et ta väga hõrk seen marineerimiseks on ja et vana seene tinti võib tõepoolest nimevääriliselt kasutada. Seega üsna kasulik seen. Sellised nägid needsamad neljapäeval pildistatud seened välja täna. Alumisel pildil vasakult teisel kübaral võib näha, milline suur loik tinti on serva peale kogunenud. Aga uued noored seened olid otsustanud kasvada lausa otse keset sillutist.

Selle vahva idee tindikuteema lõpetamiseks andis mulle ema. Kahjuks ei suutnud ma kodust leida enam ühtegi naturaalset sulge, ainult ühe kommerts-indiaanipeakatte, aga parema puudumisel ajas see ka asja ära.

Monday, September 15, 2008

Valaste juga talvel (2008)

17.02.2008 käisime Valaste joal. Sinna on ennegi asja olnud, kuid seekordne nähtud pilt võttis hinge kinni. Nagu ikka, enamus meie sihtpunktidesse sattumisi on seotud ühe mänguga, nii sattusime seegi kord siia kindlal eesmärgil. Kohale jõudsime, kui esimesed aovalguskiired paistma hakkasid ja kuna kohustused nõudsid teatud kellaajalist kodus tagasi olemist, siis oli meie vaatepildi nautimise aeg piiratud. Kiiruga said tehtud ka mõned pildid, mida suurema ajavaru olemasolul oleks ilmselt paremini sättida saanud... Aga see on mulle juba selgeks saanud, et seiklemine ja fotomissioonid ei käi käsikäes… seda muidugi juhul, kui seiklemine ei tulene fotomissioonist vaid vastupidi…


(Need vapustavad fotod ja jutt on kopeeritud Nodsu blogist)

Monday, September 8, 2008

Seened, pohlad, mustikad. Sügis.

Tegelikult läksime pohlale. Aga sügiseti haaran ikka marjaämbrile lisaks kaasa ka noa ja kilekoti. Nii igaks juhuks. Ja täna toppisin taskusse ka fotoka. Kõiki seeni ma muidugi kotti ei korjanud, mõned said vaid pildipurki. Ja kõik ei saanud sedagi, pildistasin vaid neid, kes mind inspireerisid. Nimed ei ole ka teaduslikult õiged, pigem rahvapärased. Pohlaseeneks aga nimetas seda suurt veidike riisikalaadset seent hoopis mu noorim tütreke, sest see seen kasvas pohlade keskel. Kummalised pannkooke meenutavad seened olid tegelikult tärgates ainult helekollased ümarad mügarikud, alles vananedes venitasid ülaosa seenelaadselt laiemaks. Need ja trühvlilaadsed kasvavad peaaegu rannaliival, vaese kidura rannamänniku all.

Mustikaid aga pakuti meile lausa ilma segavate pakenditeta - nii on neid korjata ju lausa lust. Vaestel ATV-dele ette jäänud pihlakatel pole aga muud teha, kui otsast alustada.

Seenlill, Monotropa hypopitys.

Olen seenlilli aeg-ajalt ikka metsa all kohanud, aga ikka tuntud longus lihava kollase välimusega, nagu Urmas Laansoo jutu juures Fred Jüssi fotol näha. Seepärast ei tundnud neid esialgu äragi. Korra küll mõtlesin, et ehk on mingi seenlill, aga see äraõitsenud taim meenutas mulle ka käpalisi. Õnneks on olemas sõber UrRa, kellelt orhideede koha pealt alati nõu saan küsida.
Nii et sedakorda ei õnnestunud orhideed leida. Aga noh, ka seenlill on üks kummaline taim ja olgugi, et käpalistest levinum, siiski harva kohatav. Ja need viljunud isendid olid vaatamist väärt. :o))

Kuldvits, Solidago virgaurea.

Pildistasin seda lille metsas, teadmata jällegi, kellega täpsemalt tegu. Et Kadakas oli just oma kobarpead üllitanud ja need õied oma kujult neid meenutasid, arvasingi algul et ehk see ongi see harilik kobarpea (kuigi teda oli kogu teeserv täis, ei miskit haruldast). Aga kodus uurides-puurides selgus, et kobarpea lehed ikka teistsugused. Ja leidsin, et tegu ilmselt hariliku kuldvitsaga, kuigi bio-lehe liigikirjelduses on pilt üsna erinev. Samasuguse taime pildi aga leidsin hoopis ühelt ingliskeelselt lehelt.

Harilik härghein, Melampyrum nemorosum.

See taim on ilmselt kõigile lapsest saadik silma hakanud oma vahva lilla-kollasekirju õisikuga. Nagu siit lugeda saab, pole lillad siiski õied, vaid kõrglehed. Tal on ka ainult kollane sugulane, palu-härghein. Kui seda kõrglehtede asja veel ise avastada võis, siis seda ma küll enne ei teadnud, et see taim parasiit on ja oma toidu suurtelt puudelt hangib, omades ise peaaegu olematuid juuri, mis siiski on kohastunud justnimelt puujuurtele kinnitumiseks. Ja et ta mürgine on.

Soolikarohi, Tanacetum vulgare.

Soolikarohi on ka üks nendest taimedest, mis oma iluga mulle ammu silma on hakanud. Siin soovitatakse teda isegi aeda istutada. Tema nimi on tulnud sellest, et vanasti teda sooleparasiitide väljutamiseks tarvitati ja ravimitööstuses on kasutusel siiani, kuid et ta sisaldab mürgist ainet, ei tohi teda kodus omal käel tarbida. Mina olen teda vaasi korjanud, kuigi perele see vänge lõhn ei meeldi. Siis on lahenduseks talvel korjamine - nimelt püsivad need vahva kujuga õisikud ilusad (mingil määral küll pruunistuvad) päris kevadeni kohe.

Taimeotsingul.

Et eelmisesse postitusse läinud äiatarist sain koduteel üsna nadi pildi, läksin nüüd õhtul veel jalgrattaga pisikesele külatuurile lootuses leida parem äiatar. Leidsingi, aga ainult ühe ka, seega täiesti õnnelik juhus. Aga noh, ega siis teeääred tühjad pole. Tegelikult on see lausa kummaline. Uuselamurajoonide tegemisega on kogu küla ja selle ümbrus üles kaevatud ja mitmed taimekooslused lõhutud, mis on muidugi kurb. Aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja nii on teeservad kattunud hoopis uue ja siin seni tundmata taimevalikuga. Eelmisel aastal jäid silma tohutud kollase karikakra väljad, millest jälgi alles siiani, aga lisandunud on hulgaliselt jumikaid ja taimi, mida ma siiamaani vaatamata nimele sugugi harilikuks looduslikuks taimeks ei pidanud - harilik pune.
Kollast karikakart ma lapsena lausa jumaldasin, sest ta on ju niiiiiiiii ilus kollane ja minuteada oli seda haruldust ainult ühes kohas, onu juures Karepa lähistel, kus ma ikka suvitasin. Väga südamelähedane on ta siiani ja ega naljalt kuskil teda ei kohta ka. Välja arvatud siis nüüd see meie uuselamurajooni teeäär. Aga palju aetakse neid "karikakralisi" omavahel segi ja siin kesalille lehel on kõigi nede segiminejate lehtedele ilusasti lingid olemas, saab targemaks. Sain lõpuks ka mina ja oma tarkuse tõestuseks õnnestus täna teha haruldane pilt, kus peal korraga härjasilm, kollane karikakar ja kesalill. Kahjuks viimane oli üsna äraõitsenud olemisega, aga siiski võib teda aimata paremal pool kollase karikakra taga. Vasakul siis on härjasilm, tema noori veel õitsemata rohelisi tuuste on pildil õige mitu kohe.
Siin siis harilik pune Origanum vulgare
Vaarikas on omale uue kodu leidnud lausa väljajuuritud kännukuhja otsa ja tundub, et seal talle lausa meeldib, noored võsud on äärmiselt lopsakad. Nojah, eks tänavu on ju parajalt vihma ka.
Veel üks taim, mis on hakanud vohama tänu ümberkaevamistele - must vägihein Verbascum nigrum.

Äiatar ja merikann.

Pikka aega teadsin ma, et on olemas lill nimega äiatar, millel kahvatulillakas õienutt. Aga siis millalgi sain kogemata teada, et osad nendest "äiataridest" on hoopiski merikannid. Nojah, kui ma veel aiandusest ei huvitunud, vaatasin ainult õhus hõljuvaid õisikuid, kas taimel ka mingid lehed on, oli mulle üsna suva. Nüüd ajab naerma, et nii erinevaid taimi segi võis ajada. Äiataril nimelt on hallikasrohelised, karvased lehed, mis võivad olla nii lõhestunud kui terved ja osad neist asuvad ka varrel. Merikannil aga asuvad lehed vaid juurmise kodarikuna ja on kitsaslineaalsed (ehk maakeeli peenikesed rootsud). Tegelikult muidugi on erinevusi veelgi, kuid parim ja silmatorkavaim erinevus on ikkagi lehed. Kirjutan sellest nii pikalt, sest võib-olla on ka mõnele teisele looduses jalutavale huvilisele see vahe märkamata jäänud.
Esimestel piltidel siis äiatar Knautia arvensis, tema liigikirjeldus siin.
Ja sellel pildil merikann Armeria maritima, mille kohta sel heal õistaimede lehel kahjuks liigikirjeldust pole. Perekonnakirjelduse leidsin Hansaplantist, abiks seegi.Sellel viimasel pildil on minu kiviktaimla-seemnesegust välja kasvanud kultuurne merikann, täpset sorti ei tea, varred on looduslikust lühemad ja õied oikuipalju erksamad. Üks minu lemmikutest mu kiviktaimlas. Pilt kahjuks tsipa hägune.

Kassisaba, Veronica spicata.

Kassisaba on meil üsna tavaline taim. Tänastest piltidest 2 esimest on tehtud Kesk-Eestis heinamaal, teised 2 põhjarannikul teeservas. Kõige kenam on ta siiski õitsemise algul, nagu enamus pikkade õisikutega lilli, aga tegelikult jagub seda lillakassinist ilu väga pikaks ajaks. Raamat ütleb tema õitsemise ajaks juuni-september.
Kassisaba Veronica spicata võib esmapilgul kergesti segi ajada pikalehelise mailasega Veronica longifolia, aga tegelikkuses on neil lihtne vahet teha, see on hästi ära seletatud ka siin. Arvasin minagi täna algul, et see heinamaa oma on mingi mailane, mis muidugi päris vale ka pole, sest ka kassisaba kuulub mailaste perekonda.

Kassiristik, Trifolium arvense.

Kassiristik on jälle üks taim, mida minusugune võhik nooruses esmalt millekski muuks pidas - haruldaseks kassikäpaks. Jah, kassi meenutavad ka tema tupsukesed, aga see on ka ainuke sarnasus eelnimetatud taimega. Tema liigikirjelduses peetakse teda samuti suhteliselt kasutuks taimeks - ega ilu ei kõlba ju ometi patta panna. Aga ilus on ta igal ajal, sest, nagu sel lingilgi öeldakse, oma välimust ta peaaegu ei muuda isegi talveks mitte, kui välja arvata kergem pudenemahakkamine.
Sellel viimasel pildil siis näha juba esimene selle aasta kuivanud "partii".



MUHEDIK ütles...
Minu vanaema kutsus teda jaaniõnneks ja need õied tõi ta alati jaanilaupäeval tuppa. Järgmisel jaanipäeval põletati kimbukesed lõkkes.