Karu Kõnnumaal

See noor metsaott tatsas natuke enne mind seda porist teed mööda. Kas see või mõni teine metsaott on tee ääres enda territooriumi piiriposti karvadega märgistanud.

Kirjutas: Arne

Marjad Rammu saarel.

Rammu saar on üsna tilluke, aga minu arust on marjavalik seal üpris rikkalik.
Metsmaasikaid leidub põhiliselt vanadel varemetel ja kiviaedade läheduses. Kõrghetkel ja soodsate ilmaolude korral võib neid kogu saare peale kokku korjata rohkem kui ühe liitri. Oleks ilmselt rohkemgi, aga paljud isendid kasvavad niivõrd põuases kohas, et ei jaksa õitsedagi, rääkimata viljumisest, sest maasikas tahab teadupärast kandeajal rohkelt "kastmist".
Sinikaid leidub põhiliselt järvede ümbruses, natuke madalamates ja märjemates kohtades. Tegelikult on saarel ka paar põõsast sinika sugulast mustikat, aga seekordsel jalutuskäigul ma nende põõsaste juurde ei sattunud.
Rootsi kukitsast olen siinsamas blogis juba kevadel, tema õitseajal, kirjutanud. Teda leidub samuti ohtralt just järvede ümbruses. Marjad on tal üsna ebameeldivalt imalmagusad, aga arvestades saare viletsa pinnase ja nigelate toiduoludega, olid nad omal ajal kindlasti arvestatavaks maiuseks laste päevamenüüs. Vähemasti nii väitis minu abikaasa onu küll.
Jõhvikad on loomulikult veel toored, aga neid leidub soostunud kallastega järvede ääres eriti rohkesti, ülemöödunud aastal sain mõnelt ruutmeetrilt tubli 10 liitrit marju küll. Kusjuures suurim jõhvikakogum on mitte mageda, vaid soolase järve (ehk siis see, mis suurvee ajal merega ühenduses on, lahesopist tekkinud) kaldal. Kuna tegemist on meretaguse marjamaaga, juhtub tihtipeale, et jõhvikate ajal on nädalavahetustel nii tormine, et polegi sinna korjama saanud. Siis on järgmisel aastal "raba" kuivanud marju täis.
Ka pohlad on veel toored, aga pildilt on näha, kuivõrd tihedaid kobaraid sealt tänavu loota on. :o)
Maailma maitsvaim mari (minu meelest) - muulukas. Tema on maasikast veelgi kapriissem kandeaja põua suhtes ja enamasti tema saaresolek piirdubki vaid lehtedega. Tänavuste sadudega aga õnnestus saada lausa paar peotäit neid maitsvaid marju. Nende söömine on muidugi natuke ebamugav tänu tihedalt marja enda haardes hoidvatele tupplehtedele, aga maitse tasub selle vaeva kuhjaga.
Ja lõpuks kukemari (ehk kohalikus kõnepruugis vareksemari) mille põõsaid on kogu saar tihedalt täis, aga kõik nad marju ei kanna (ta on kahekojaline). See on samuti mari, mis moosipotti ei sobi, aga niisama põõsalt süüa on üsna mõnus.
Selline näeb välja kukemarja põõsas (kääbuspõõsas). Südamikus on varred üsna jämedad ja puitunud.

Nõmm-liivatee, Thymus serpyllum.

Nõmm-liivatee on väga harilik ja levinud taim Eestimaa liivastel rannaaladel. Lähemalt saab tema kohta lugeda siit. Aga Rammu saarelt leidsin teda 3 erinevas variandis. Esmalt valgeõieline variant:
Siis karvaseleheline:
ja siledaleheline:
Siin pildil on (suureks klikates) näha, kuidas karvane ja sile kasvavad täiesti kõrvuti. Seega ei ole pinnasest tekkinud erinevused taime välimuses.
Väga hea mee- ja ravimtaim, imeilus padjand kiviktaimlasse.

Martagonliiliad