Wednesday, December 17, 2008

Jalutuskäik metsa serval ehk detsembrikuu maal

Vahepealne sula ja plusskraadid tekitasid Roosna-Alliku kanti uue aktiivse allika. Ajalehes oli ka foto sellest kuidas ta nõiakaevuna möllab. Meie oma fotokaga jõudsime kohale siis kui möll oli juba vaibunud aga ilus järvekene oli keset heinamaad ennast sisse seadnud.
Meil siin olla karstiala. Aeg-ajalt tekivad maasse augud, lohud. Ka meie oma heinamaa peal on üks seesugune lohk mille kohta mees muruniitjana väidab, et muutub üha sügavamaks. 
Isiklikult ma ei tea, kuidas tolle auguga on, vajub vai ei vaju aga tiba kaugemal, keset põlde, on küll üks kive täis sügav auk. Ja seal pesitseb rebane. Naabritest kanakasvatajate suureks meelehärmiks.
Ilus punakuueline.
Aga olgugi, et too rebane on suht nahhaalse iseloomuga (ka kasse kipub kaduma jääma), lippab ta siiski peitu kui inimesed platsi tulevad
koos hobusega
Naabrimees koos provvaga lähevad metsa lõbusõidule

Metskitsed

Need fotod on tehtud hilissügisel

Tuesday, December 16, 2008

Merihärg.

Merihärg (Myoxocephalus quadricornis) on võldaslaste sugukonda kuuluv kalaliik. Merihärga on mõnikord paigutatud ka teistesse perekondadesse, enimlevinud ladinakeelsed nimed on Triglopsis quadricornis ja Oncocottus quadricornis.
Merihärga on leitud Kanadast, Soomest, Gröönimaalt, Norrast, Venemaalt, Rootsist ja USAst. Merihärga on leitud ka Eesti rannikuvetest, eriti Soela väinast.
Merihärja välimuse üks iseloomulikumaid karakteristikuid on kahe luumügara paiknemine pea kesk- ja tagaosas. Kala pikkus on 35,5 cm.
Selline kuiv info pärineb Vikipeediast. Aga märksa põnevama kirjatüki on Eesti Päevalehes ilmutanud Peeter Ernits.
See põneva, aga veidi hirmuäratava välimusega kala satub vahel ikka mu abikaasa võrkudesse kaaspüügina, nagu ka tema sugulane Merivarblane (Cyclopterus lumpus) e. kohalikus kõnepruugis Hobututs, kes omab aga märksa meeldivamat välimust ja lausa lummavaid silmi. Ega me nendega midagi tarka teha ei oska ja mul on alati natuke kahju, et nad võrku sattusid ja oma otsa leidma peavad. Eriti kahju on nüüd peale lugemist, kui hoolitsev titepapa on nende isane isend.
Kuna neid seekord lausa 3 oli, viisin nad ühele külamehele, kes neist ikka vahel suppi pidi keetma.
Alumisel pildil alumine vasakpoolne kala on selili pandud - selline on ta siis kõhualt.


Hiline ütles...
Natuke veel Sinu jutule lisaks
Eesti Punases Raamatus (keri allapoole - määratlemata liik)
Ja soome keeles pikk artikkel

Täitsa söödav kala.

Monday, December 1, 2008

Mänd


Kust mänd Pinus Sylvestris oma praegusaja kirjakeelse nime, mänd, sai? Pudrukeetjailt, muideks!
Ennevanasti oli mänd Lõuna-Eestis pedajas ehk pettai. Osa pedajaid nimetati laanepuudeks. Kirde-Eestis olid nad hoopis hongad ehk hongapuud.
Noore männi ladvast valmistati jahupudru segamise vahend - pudrumänd. Oli selline peenike pulk, mitmeharulise otsaga. Mul üks selline kodus olemas, tegin pilti kah.
 Tolle konkreetse riistapuu on valmis treinud meie maja ammune omanik ikka tõesti pudru segamise eesmärgil. Pudrumänna tarvis sobisid vaid noored männid, seetõttu neid nimetatigi männapuu! Vaat kus lops, eks ole? Suur ja võimas mänd on oma nime saanud leemekulbiliigutajailt.
Pärast tuleb veel juttu


Wednesday, November 26, 2008

Taeva värvid a la Muhedik

Sain siis lõppude lõpuks Muhediku (siin ta blogi) taeva kokku kleebitud. Siin ka konkreetne postitus sellest taevast ja tema värvide muutumistest.
 Pilt on klikitav.

Saturday, November 22, 2008

Monday, November 17, 2008

Kiviõli

Kiviõli tuhamäed
Kahjuks polnud ilm suurem asi, fotod jäid kehvakesed ja mägedele ronima ka ei kippunud. Aga siin nad on ja jätsid hämmastava mulje! Eesti polegi lauskmaa! Puha mäed! No kes seda oskas arvata!

Järgmine pilt läks üsna untsu, sest fotol tundub see must mägi olema üsna tilluke, tegelikult ta kõrgus vägevana tee kõrval. Minge vaadake ise kui mind ei usu!
Ja siin kõige müstilisem mägi! See on ju juba nagu Alpid! Varsti pidada sinna ka suusatajatele tõstuk ehitatama. Praegu möllutavad seal rallimehed. 
Vinge! V-I-N-G-E !!!!!

Wednesday, November 12, 2008

Monday, November 10, 2008

Jõhvikad ja raba

Kõik pildid siin postituses on pärit Kadaka blogist
Retseptid ja kuidas säilitada:
1. Jõhvikad purki, külm puhas vesi peale ja ongi kõik. Vett pane nii palju et jõhvikad kaetud oleksid.
2. Mesi+jõhvikad võrdses koguses, lisan maitse järgi küüslaugu ja mädarõika. Ja ongi valmis omapärane leivakate! Või lihatoitude kõrvale ehk niisama mekkida hea!
3. Püreestada saumiksriga, valada jääkuubikute kilekotti ja sügavkülma.
4. Jõulujook : klaas jõhvikaid tuleb nõelaga auguke torkida igasse marja. Klaas suhkrut ja klaas viina. Pudelisse ja jahedasse seisma. Ja jõuluõhtul degusteerima!
5. Jõhvikamahl. Teha nagu mahla ikka. Ja on ka ravi omadustega! Põiele kasulik ja naisterahvastele kohe eriti soovitatav.
6. Veereta märjad mammud tuhksuhkrus ja saad toredad kommid. Vahva tegevus koos lastega enne jõule. Näiteks teha Vanaemale kingituseks selline isetehtud kommikarp. 100 % ise tehtud. Väga armas!

Monday, November 3, 2008

Linnupäev.

Täna oli ilus ilm aiatöödeks ja muuseas kohtusin ka linnusalgaga, kes rannamännikus ringi asjatas. Esimene, keda märkasin, oli vana tuttav - armsa peatutiga tutt-tihane. Teda on lihtne ära tunda. Aga samas salgas liikus ringi ka üks tibatilluke tegelane ja kuna mul kiikrit käepärast ei olnud, ei suuda kindlalt väita, kas tegu ikka oli pöialpoisiga, või on mõni teise ringi pesakonna poeg praegu nii tilluke, aga pöialpoisi liigikirjeldus sobis temaga väga hästi kokku. Ja ülejäänud salk koosnes ühe liigi lindudest. Nemad olid niisama pika sabaga, kui linavästrikud, umbes sama suured ka. Aga liikusid männioksi pidi kedagi või midagi süües aina hulgakesi edasi, vahepeal vahvalt oksal pea alaspidi rippudes (pidi olema tihaste mood) ja saatis neid pidev lühike kõrisev heli. Suutsin märgata üsna valget pead ja tumedamat selga. Kui nüüd Eesti linnupilte ja -kirjeldusi läbi uurisin, arvan neid olevat sabatihasteks, kuigi kirjelduse järgi nad rohkem leht- ja segametsi armastavad.
No ja kui nüüd meenutada, siis tegelikult algas juba päev kodus tavaliste rasvatihaste nõudlike koputamistega aknale. Peab vist tõepoolest seemneid varuma.

Kivi-imar, Polypodium vulgare.

Eelmisel nädalavahetusel leidsin oma jalutuskäigul neid vahvaid sõnajalgu mitme kivi pealt. Ja kuigi tegin juba ühe postituse sõnajalgadest varem, ei hakanud neid sinna lisama, mu lemmik-sõnajalad on väärt küll eraldi postitust. :o))
Minu teada on kivi-imar ainuke imaraliste esindaja sõnajalgtaimede seas meil Eestis. Nimigi ütleb, et ta kasvab kividel. Mind on ta võlunud eriti just oma miniatuursusega (lehed kasvavad vad 10-30cm pikkuseks) ja talvehaljusega. Muraste looduskooli lehelt leidsin tema kohta veel järgmisi huvitavaid fakte:
*Kivi-imara juur on magus, sisaldab suhkruid (15,5% sahharoosi ja 4,2 % glükoosi), tanniine ja õlisid. Seda kasutatakse võltslagritsana. Juurel on ebameeldiv lõhn ja magus maitse.
*Kivi-imara risoomi kasutatakse hepatiidi ja kollatõve ravis, samuti seedehäirete ja isutuse puhul.
*Kivi-imarat ei ole soovitav kasutada välispidiselt, sest võib tekitada nahalöövet.

Monday, October 27, 2008

Saturday, October 25, 2008

Veel pisut sügist

Fotol siis ilusad sügisesed haavapuud.
Populus tremula
Kuna haavapuust saab pikemaltki kõneleda, teen tiba hiljem lisapostituse siiasamasse.
Ma ei oleks osanud küll arvata, et sellest puust on nii palju juttu!
Arvasin, et haavad on kasulikud vaid Viljandi tikuvabrikule. A võta näpust!
Ei olegi nii!
Ok.Ma nüüd oma raamatuid haavapuu teemadel üle vaatama.
Kirjutamiseni!
PS. pilt on klikitav ja suurelt on ta super!


Lisan hiljem: 11. nov. 08
Haavapuu on tegelikult seda väärt, et tema ümber fotokaga klõpsida igal aastaajal. Kevadel on nad neil lehtedes ja koorel lisatoonina roosakat. Hiljem on lehed ilusad ümmargused, siis peaks neid lausa filmima, nende "värisemise" tõttu. Ja talvel on nad metsloomadele lisatoiduks,(koor ja mahakukkunud lehed) Loodetavasti leian aega minna fotokaga pildijahile minna.
Ka meie rahvapärimuses on tal oma koht. Ikka selle va "värisemise"tõttu on ta kord härdameelne abistaja ja põgenike päästja ja varjaja, kord on hoopis tal südametunnistus must mõrva või kes teab mille pärast. On ikka puu, eks ole?
Ravimtaimena on tal ka tegemist: eks ikka koort tuleb keeta ja seda keedust siis juua. Köhimiste korral. Samuti nahahaiguste puhuks peale määrida. Ja keeta tuleb halli koore alumist külge-rohelist koort.
Kõige rohkem tarvitati haavapuud siiski ehituses ja tarbepuuna: mitteköetavad kõrvalhooned vanal ajal, katusesarikaiks- ja lattideks, punuti ilukorve, tehti suuski, väiksemad laudpaadid ja vened, viljatuulamissarjad ja sõelad, igasugu suuremad ja väiksemad karbid ja kohvrid. (mul siin omal peaks paar näidist olema pööningul, proovin hiljem pilti teha ja siia lisada)
Ja kuna haaval on ka oma isiklik "haigus?" ehk Phellinus tremulae ehk haavataelik, mis põhjustab pehme südamiku, on haavapakud leidnud kasutust mesipuuna või õõnestatud tünnikesena- ummiknõuna, veel valmistati sel kombel ka kausse ja toidukünasid.
Nii et mitmekesine ja aktiivse ellusuhtumisega puu. Vahet siis pole, et kelle ta konkreetselt siis mõrvas :) :) :)
Pildistamiseni!

Thursday, October 23, 2008

Veidike sügist.

Laineid püüdmas.

Laineid pildile tabada on kohutavalt raske. Õnneks on siinkohal digikaameral tavalise seebikarbi ees 2 suurt eelist - näed kohe, mis pildile jäi ja pole vaja muretseda kaadrite arvu pärast. Aga pärast on probleem üleliigsete ära kustutamisega, ikka on ühel see nüanss parem, teisel jälle teine. Ja nii ongi kokku kümneid peaaegu sarnaseid võtteid. No vähemasti täiesti viltuse horisondiga pildi suutsin kohe prügikasti visata, samas täiesti otsest nagu ei tulnudki välja, kuigi vahepeal jälgisin seda vaat' et rohkemgi, kui laineid.

Ühesõnaga: head sukeldumist elumere lainetesse!

Thursday, October 16, 2008

Kummalised seened. Juurepruunik, Phaeolus schweinitzii.

Augusti lõpu seenepiltide hulka lisasin ka need kummalised seened, mis tärkasid kollaste mügarikena ja paari nädalaga olid saanud sellisteks pannkookideks. Olid väga erilised ja mina polnud neid kunagi enne näinud. Nüüd, rohkem kui kuu aega hiljem, on pilt hoopis teistsugune ja selliseid seeni olen ma juba näinud ka. Vähemasti midagi sarnast. Aga kui käid korra metsas hulkumas ja näed selliseid, ei ole sul aimugi, mismoodi nad selliseks saanud on. Päris vahva, et nüüd ühed isendid kohe mu silma all areneda otsustasid.

Ilmselt ongi tegu juurepruunikuga, aitähh Triinule tuvastamast. Ühest seentega värvimise artiklist SL Õhtulehest on pärit järgmine kirjeldus: Nii kollaseid kui ka pruune toone saab juurepruunikust (puuseen, põhjustab puudel mädanikku). Juurepruunik kasvab okaspuude läheduses, tavaliselt mitte päris puu peal, noorena servad kollased, vananedes muutub üleni pruuniks.

Friday, October 10, 2008

Sõnajalgadest.

Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.
Oma esimese sõnajala tõin ma töölemineku tee servast ja see näeb välja selline.
Sõnajalgade liigitamisest teadsin varem vaid nii palju, et on see pika varrega kilpjalg ja siis need ilusa ehk klassikalise kujuga sõnajalad. :o)). See metsaveerest toodu oli küll õrna olemisega, aga neid eriti võimsaid majesteetlikke siinkandis polnud. Seega olin õnnelik ka tema üle. Esimene istutusjärgne aasta oli ta veelgi äbarikum, aga ajapikku veidi kosus.
Kui ema-isa ostsid endale uue krundi, said nad sellega kaasa ka väikese lilleaiakese. Ja seal kasvasid need suured majesteetlikud sõnajalad. Suure hurraaga tõin sealt nii omale kui ka hoolealusesse aeda suure kivi külje alla (seal muru edeneda ei tahtnud) mõned pojakesed. Aga meie lahjas rannapinnases on nad taandunud peaaegu sama äbarikeks, kui need kohalikud. Lisasin tänavu neile natuke komposti ja mulda, ehk kosuvad.
Aga nüüd siis läheb määramiseks.
Nimelt tekkis ühele neist ema juurest toodud sõnajalgadest hiljuti üks teistsugune leht, nagu näha alumisel pildil. Olin selliseid lehti näinud ka varem kevadel metsas. Pidasin neid vastu talve kasvanud ja siis külma saanud lehtedeks. Aga nüüd tekkis mõte ja hakkasin seda lähemalt uurima. Esimeseks külastasin oma lemmik-abimeest, bio-edu lehte, Link siin. Ja saingi targemaks. See leheke on eosleheke ja on kindlaks tunnuseks, et tegu laanesõnajalaga, sest see liik on ainus, millel on tavalised lehed ilma eosteta ja paljunemiseks kasvatab eraldi lehed. Nii, sellega läks siis lihtsalt.
Aga muidugi üritasin tuvastada ka teisi sõnajalgu ja siin jäin juba lootusetult hätta. Olin hiljuti toonud Karepalt veel 2 peaaegu sarnast sõnajalga, need siis allpool. Esimesel leherootsud rohelised ja lehed rootsul vaheldumisi.
Teisel on leherootsud pruunikad ja lehed peaaegu kohakuti paarikaupa.
Ja siia mu tarkus lõppeski. Üritasin lugeda tunnuseid ja klapitada internetilehe omadega, eoskotikeste asetust ja kuju ei suutnud kuidagi määrata, ühel nad ikka olid, teisel nagu ei märganudki. Ka leherootsu karvasust ei suutnud ma tuvastada, ühel nagu oli neid tihedalt, aga teine ka päris ilma polnud. Seega - mina ajan käpad püsti. Kui keegi on nii spets, et oskab mõne mu sõnajala pildi järgi tuvastada, olen väga tänulik. Seda kõige esimese pildi sõnajalga arvan ise naistesõnajalaks liigikirjelduse järgi, kuigi bio-edu lehel antud pilt tundub täiesti teistsugune olevat. Ohtesed sõnajalad pole nad ükski (või ei suuda minu paksunahaliseks parkunud aednikukäed neid pehmeid leheotsi ogalisteks tunnistada:oP).Aga mõistatusi on veelgi. Bio-edu liigituses pole sõnagi ühest imearmsast väikesest sõnajalast, mida siinkandis üsna tihti kividel kasvamas leidnud olen, pilti kahjuks hetkel pole. Appi tuli mu vana hea Metsa- ja niidutaimede raamat, kust leidsin, et tegu imaraliste (polypodiaceae) sugukonna esindaja kivi-imaraga.
Aga ikkagi. Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.