Idülliline kevadpäev

NB! See pilt ei ole lavastatud!

Saladuslik rebaseurg

Metsa äärde on kunagi ammu, aastaid tagasi, veetud kivihunnik. Põõsad ja puud on selle kivikangru juba ammu asustanud. Suviti ei pääsegi sinna ligi, nõgesed, võsa jne
Aga talvel on hea sinna ronida, nõgesevõsa pole segamas. Peab muidugi ettevaatlik olema, kivid on sulalumest libedad. Ronime aga kivihunniku otsa!
Kui oleme tippu jõudnud, haigutab meie ees kivide vahel auk, päris suur, poolteist meetrit korda meeter mõõtudega umbes.
Hüppame auku ja vaatame kiviserva alla. Ennäe! Seal on pisike koobas!
Ega ta eriti pisike koopake polegi. Kui julgeks, võiks inimene käpakil sinna sisse ronida.
Selles urus elasid kunagi rebased.
Arvata võib, et nad elavad praegugi seal kuskil lähedal, koopas kükitades oli tunda sellist rebastele omast nn. "loomaaialõhna". Kivikangur on suur, eks nad ole vast teise otsa kolinud.

Kevade tulek

Põldudel ja heinamaadel on lumi peaaegu läinud. Alles päevajagu tagasi sai näha aga selliseid sulalume järvesid. Need "järved" on muideks täitsa sügavad. Üle meetri.
Ja rändlinnud tulevad tagasi!
Tere jälle!
Pardid vist