Wednesday, December 17, 2008

Jalutuskäik metsa serval ehk detsembrikuu maal

Vahepealne sula ja plusskraadid tekitasid Roosna-Alliku kanti uue aktiivse allika. Ajalehes oli ka foto sellest kuidas ta nõiakaevuna möllab. Meie oma fotokaga jõudsime kohale siis kui möll oli juba vaibunud aga ilus järvekene oli keset heinamaad ennast sisse seadnud.
Meil siin olla karstiala. Aeg-ajalt tekivad maasse augud, lohud. Ka meie oma heinamaa peal on üks seesugune lohk mille kohta mees muruniitjana väidab, et muutub üha sügavamaks. 
Isiklikult ma ei tea, kuidas tolle auguga on, vajub vai ei vaju aga tiba kaugemal, keset põlde, on küll üks kive täis sügav auk. Ja seal pesitseb rebane. Naabritest kanakasvatajate suureks meelehärmiks.
Ilus punakuueline.
Aga olgugi, et too rebane on suht nahhaalse iseloomuga (ka kasse kipub kaduma jääma), lippab ta siiski peitu kui inimesed platsi tulevad
koos hobusega
Naabrimees koos provvaga lähevad metsa lõbusõidule

Metskitsed

Need fotod on tehtud hilissügisel

Tuesday, December 16, 2008

Merihärg.

Merihärg (Myoxocephalus quadricornis) on võldaslaste sugukonda kuuluv kalaliik. Merihärga on mõnikord paigutatud ka teistesse perekondadesse, enimlevinud ladinakeelsed nimed on Triglopsis quadricornis ja Oncocottus quadricornis.
Merihärga on leitud Kanadast, Soomest, Gröönimaalt, Norrast, Venemaalt, Rootsist ja USAst. Merihärga on leitud ka Eesti rannikuvetest, eriti Soela väinast.
Merihärja välimuse üks iseloomulikumaid karakteristikuid on kahe luumügara paiknemine pea kesk- ja tagaosas. Kala pikkus on 35,5 cm.
Selline kuiv info pärineb Vikipeediast. Aga märksa põnevama kirjatüki on Eesti Päevalehes ilmutanud Peeter Ernits.
See põneva, aga veidi hirmuäratava välimusega kala satub vahel ikka mu abikaasa võrkudesse kaaspüügina, nagu ka tema sugulane Merivarblane (Cyclopterus lumpus) e. kohalikus kõnepruugis Hobututs, kes omab aga märksa meeldivamat välimust ja lausa lummavaid silmi. Ega me nendega midagi tarka teha ei oska ja mul on alati natuke kahju, et nad võrku sattusid ja oma otsa leidma peavad. Eriti kahju on nüüd peale lugemist, kui hoolitsev titepapa on nende isane isend.
Kuna neid seekord lausa 3 oli, viisin nad ühele külamehele, kes neist ikka vahel suppi pidi keetma.
Alumisel pildil alumine vasakpoolne kala on selili pandud - selline on ta siis kõhualt.


Hiline ütles...
Natuke veel Sinu jutule lisaks
Eesti Punases Raamatus (keri allapoole - määratlemata liik)
Ja soome keeles pikk artikkel

Täitsa söödav kala.

Monday, December 1, 2008

Mänd


Kust mänd Pinus Sylvestris oma praegusaja kirjakeelse nime, mänd, sai? Pudrukeetjailt, muideks!
Ennevanasti oli mänd Lõuna-Eestis pedajas ehk pettai. Osa pedajaid nimetati laanepuudeks. Kirde-Eestis olid nad hoopis hongad ehk hongapuud.
Noore männi ladvast valmistati jahupudru segamise vahend - pudrumänd. Oli selline peenike pulk, mitmeharulise otsaga. Mul üks selline kodus olemas, tegin pilti kah.
 Tolle konkreetse riistapuu on valmis treinud meie maja ammune omanik ikka tõesti pudru segamise eesmärgil. Pudrumänna tarvis sobisid vaid noored männid, seetõttu neid nimetatigi männapuu! Vaat kus lops, eks ole? Suur ja võimas mänd on oma nime saanud leemekulbiliigutajailt.
Pärast tuleb veel juttu