Sunday, November 15, 2009

Pärnu jõe algus ...


...asub Paide poolt tulles otse enne Roosna-Allikut, vasakut kätt, maantee ääres.


Väga ilus koht. Inimesed käivad sealt vett võtmas.


Tuesday, October 20, 2009

Salu-vööttigu.

Pean end selle kena isendi ees kuidagi välja vabandama. Nimelt, paadunud aednikuna saatsin ta peale pildistamist igavikuteele. Alles seejärel hakkasin netis tuhnima, et teda tuvastada. Ja leidsin selle huvitava lehekülje, kust võis välja lugeda, et tegu Eestis üsna haruldase suurteo liigiga.
Aga mis ta siis tuleb minu roosilehti närima? No praegu ta muidugi magas juba õndsat talveund (või oli see päevauni?) seal roosipõõsas. Aga ikkagi!
Saadan siis vähemasti palutud info, et see leid (mis pole mul samast kohast esimene ja arvatavasti ka mitte viimane) kaardile saaks ja ühtlasi küsin ka, mida teha tulevaste salu-vööttigudega. Sest roosidele maiustama ma neid nüüd küll jätta ei taha.

Wednesday, August 5, 2009

Veiste-südamerohi Leonurus villosus ...


... kuulub perekonda südamerohi Leonurus L., kuhu kuulub ka lääne-südamerohi Leonurus cardiaca, kuid tema esineb harva vaid mandri lääneosas ja saartel.


Veiste-südamerohi kasvab umbes 35- 120 cm kõrgeks. Ja kasvukohtadena sobivad teeservad, prahipaigad, elamute ümbrus ja pargid. Antud isend kasvas minu kompostihunnikus ja oli seal tunduvalt kõrgem kui 1.20


Veiste-südamerohi olevat ravimtaimena tugev rahusti. Tugevam kui palderjan. Muidu ma ikka katsetan igasugu ravimtaimede mõjusid aga selle jätsin vahele. Jumal teab kui rahustav ta on! Pärast äkki magan nagu Okasroosike 100 aastat. Aga ma pole enam sellises vanuses, et viitsiks sellisel kombel oma printsi oodata. Mul muudki teha. Aga kui mõni selle blogi lugejatest on juhtunud toda taime maitsma, olge head, andke teada, et kas mõjus ka?


Aga välimus on tal uhke, sobiks kuskile kultuurtaimede vahele vabalt!


Friday, July 31, 2009

Karu Kõnnumaal

See noor metsaott tatsas natuke enne mind seda porist teed mööda. Kas see või mõni teine metsaott on tee ääres enda territooriumi piiriposti karvadega märgistanud.
Kirjutas: Arne

Monday, July 20, 2009

Marjad Rammu saarel.

Rammu saar on üsna tilluke, aga minu arust on marjavalik seal üpris rikkalik.
Metsmaasikaid leidub põhiliselt vanadel varemetel ja kiviaedade läheduses. Kõrghetkel ja soodsate ilmaolude korral võib neid kogu saare peale kokku korjata rohkem kui ühe liitri. Oleks ilmselt rohkemgi, aga paljud isendid kasvavad niivõrd põuases kohas, et ei jaksa õitsedagi, rääkimata viljumisest, sest maasikas tahab teadupärast kandeajal rohkelt "kastmist".
Sinikaid leidub põhiliselt järvede ümbruses, natuke madalamates ja märjemates kohtades. Tegelikult on saarel ka paar põõsast sinika sugulast mustikat, aga seekordsel jalutuskäigul ma nende põõsaste juurde ei sattunud.
Rootsi kukitsast olen siinsamas blogis juba kevadel, tema õitseajal, kirjutanud. Teda leidub samuti ohtralt just järvede ümbruses. Marjad on tal üsna ebameeldivalt imalmagusad, aga arvestades saare viletsa pinnase ja nigelate toiduoludega, olid nad omal ajal kindlasti arvestatavaks maiuseks laste päevamenüüs. Vähemasti nii väitis minu abikaasa onu küll.
Jõhvikad on loomulikult veel toored, aga neid leidub soostunud kallastega järvede ääres eriti rohkesti, ülemöödunud aastal sain mõnelt ruutmeetrilt tubli 10 liitrit marju küll. Kusjuures suurim jõhvikakogum on mitte mageda, vaid soolase järve (ehk siis see, mis suurvee ajal merega ühenduses on, lahesopist tekkinud) kaldal. Kuna tegemist on meretaguse marjamaaga, juhtub tihtipeale, et jõhvikate ajal on nädalavahetustel nii tormine, et polegi sinna korjama saanud. Siis on järgmisel aastal "raba" kuivanud marju täis.
Ka pohlad on veel toored, aga pildilt on näha, kuivõrd tihedaid kobaraid sealt tänavu loota on. :o)
Maailma maitsvaim mari (minu meelest) - muulukas. Tema on maasikast veelgi kapriissem kandeaja põua suhtes ja enamasti tema saaresolek piirdubki vaid lehtedega. Tänavuste sadudega aga õnnestus saada lausa paar peotäit neid maitsvaid marju. Nende söömine on muidugi natuke ebamugav tänu tihedalt marja enda haardes hoidvatele tupplehtedele, aga maitse tasub selle vaeva kuhjaga.
Ja lõpuks kukemari (ehk kohalikus kõnepruugis vareksemari) mille põõsaid on kogu saar tihedalt täis, aga kõik nad marju ei kanna (ta on kahekojaline). See on samuti mari, mis moosipotti ei sobi, aga niisama põõsalt süüa on üsna mõnus.
Selline näeb välja kukemarja põõsas (kääbuspõõsas). Südamikus on varred üsna jämedad ja puitunud.

Nõmm-liivatee, Thymus serpyllum.

Nõmm-liivatee on väga harilik ja levinud taim Eestimaa liivastel rannaaladel. Lähemalt saab tema kohta lugeda siit. Aga Rammu saarelt leidsin teda 3 erinevas variandis. Esmalt valgeõieline variant:
Siis karvaseleheline:
ja siledaleheline:
Siin pildil on (suureks klikates) näha, kuidas karvane ja sile kasvavad täiesti kõrvuti. Seega ei ole pinnasest tekkinud erinevused taime välimuses.
Väga hea mee- ja ravimtaim, imeilus padjand kiviktaimlasse.

Thursday, July 2, 2009

Monday, June 22, 2009

Täpiline surmaputk

Täpiline surmaputk Conium maculatum
Vars paljas, harunev, vahel sinaka kirmega, alusel punakate laikudega. Lehed kaheli- või kolmelisulgjad, lai-kolmnurksed, paljad (st. ei ole karvased). Liitsarikad 12 -20 kareda kiirega. Katis ja osakatis koosnevad 3-5 lehekesest. Õied valged. Vili paljas, kerajas, lainjastäkiliste roietega. Väga mürgine, eriti viljad. Kõrgust 60 -100 (150) cm. Õitseb suvel, juuli, august.
Prahipaikadel, teeservadel, põllupeenardel.



Tuesday, May 26, 2009

Roomav maran. Potentilla reptans.

Esmapilgul võib selle madala taimekese segamini ajada hanijalaga, kes, muide, kuulub ka samasse perekonda. Aga lähemal vaatlemisel näeb, et leht on oluliselt teistsugune. Ja hanijalg praegu veel sugugi ei õitse. Vähemasti mitte siin, põhjarannikul.
Roomava marana kohta leidsin herba leheküljelt vaid sellise lakoonilise teksti: Leidub Eestis paiguti, Lääne-Eesti lubjarikastel aladel on tavaline. Kasvab klibustel rannavallidel, loodudel, hõredates männikutes ja puisniitudel. Roosõieliste sugukonnast, mitmeaastane. Varred pikad, roomavad, sõlmekohtadest juurduvad, pikkus kuni üks meeter ja kõrgus 10 kuni 60 cm. Lehed sõrmjad, 5 (juurmised mõnikord 7) lehekesega, pealt hõredalt, alt tihedamalt karvased (kuid mitte siidkarvased). Õied kuldkollased, üksikult, harva 2-kaupa, 1,5–2,5 cm läbimõõduga, viietised. Õitseb juunist septembrini.

Kassikäpp. Antennaria dioica.

Vaadates seda valgete õitega pilti, mis küll erkvalge värvi pärast tiba udune, on kohe aru saada, miks sellel ilusal lillekesel selline nimi on. :o)
Mul on kooliskäimisest muidugi juba nii palju aega möödas, et sugugi polud meeles, et kassikäpp kahekojaline taim on. Eriti põnev, et valge pole mitte mingi "albiinovariant", vaid see isend, millel on mõlemasoolised õied, ehkki tema ei vilju. Roosa on ainult emasõitega ja saab siis valge isendi olemasolul ka viljuda. Aga sel visal taimekesel on varuvariandiks veel oskus ka võsunditega paljuneda, seega polegi nii oluline omada just mõlemast soost isendeid. Peaasi, et pinnas oleks kuiv ja kehvake, seega ideaalne kiviktaimlalill.
Pikemalt saab kassikäpa kohta lugeda siit.

Rootsi kukits. Cornus suecica.

Kas usute, et on olemas taimi, millele Eestis on kasvamiseks veel piisavalt KÜLM kliima? Aga just nii on lood rootsi kukitsaga, mis on arktiline taim ja mille leviala lõunapiiriks on Põhja-Eesti saared ja rannik. Võib leida ka veel Hiiumaalt.
Üllatav on ka see, et tegemist pole tegelikult sugugi rohttaimega, vaid hoopis põõsaga kontpuuliste sugukonnast, millel kõrgust vaid 30cm. Taim on äärmiselt pilkupüüdev nii õitsemise ajal kui erkpunaseid sõrmeotsasuurusi marju kandes. (ei leidnud praegu viljapilti üles, aga teen sügisepoole uue ja lisan siia). Marjad näevad välja just nii ahvatlevad, et tekitavad tunde väga mürgisest taimest. Nii olingi aastaid lapsi sellest suures kaares mööda vedanud, vältimaks ahvatlust, kui ükskord tuli mehe onuga jutuks et tema oli neid lapsena Rammus kõvasti söönud ja siiani elus. Tegelikult need marjad polegi mürgised, aga on nii lääged, et sööma neid eriti ei kipu.
Kasvada eelistab ta niisketes kohtades.
Rootsi kukits (Cornus suecica) on meil III kategooria kaitsealune liik.

Friday, May 22, 2009

Imeline laas ...

... ehk retk salapärasesse aeda, kus aednik juba aastakümneid enam ei istuta ega rohi.
Metsaservas on mahajäetud talukoht. Eemalt vaadates peaks seda kohta pigem üheks puude ja põõsaste kogumikuks, võsaks. Mingeid maju ega inimasustuse jälgi pole näha. Lähemale minnes tundub see üldse üks ligipääsuta võsa olema. Suuremad puud on ümbritsetud tiheda kreegivõsaga. Võsas on aga pisike salapärane lagendik
 ja keset toda platsi kasvab vana kastanipuu.
Vara kevadel sinetab kogu see plats sinililledest. Praegu aga sirutavad end kõrgemale hoopis muud taimed:
Martagonliiliad! Ja neid on seal palju-palju!
Loodetavasti jõuan sinna oma fotokaga ka siis kui nad parasjagu õitsevad. Martagonliiliaist veel nii palju, et olen kuulnud, et Eestimaa on põhjapoolseim kant, kus need sibultaimed rahus metsistuvad.
Tolle aedniku, kes neid liiliaid omal ajal kasvatas, eluasemest on suht vähe järele jäänud. Jupike ahju ja soemüüri vaid. Ma oletan, et see sein on magamiskambri oma.
Teiselt poolt ahju on aga loodus juba eriti võimsalt oma tööd teinud: kolle on sisse kukkunud, keset "kööki " kasvavad puud. Ja puude all...
... sõnajalad.
Harilik kolmissõnajalg (link bio.edu lehele) 
Seal inimesest hüljatud paigas kasvab veel üks taim, millest peaks rääkima. (Eks neid ole seal rohkemgi, neid taimi, kuid see lilleke on seal eriti tähelepanuväärne!
Nurmenukk, kikkapüks. Hea teetaim ja ilus suur kimbuna vaasi. 
Ja punaseõieline.
Arvata on, et eks need punaseõielised on kah mingid omaaegsed kultuurvormid. Aga seal tunnevad nad end hästi. Nad ei ole küll nii hoogsad paljunejad kui too martagonliilia seal puude all aga vähe neid seal nüüd ka ei ole.