Imeline laas ...

... ehk retk salapärasesse aeda, kus aednik juba aastakümneid enam ei istuta ega rohi.

Metsaservas on mahajäetud talukoht. Eemalt vaadates peaks seda kohta pigem üheks puude ja põõsaste kogumikuks, võsaks. Mingeid maju ega inimasustuse jälgi pole näha. Lähemale minnes tundub see üldse üks ligipääsuta võsa olema. Suuremad puud on ümbritsetud tiheda kreegivõsaga. Võsas on aga pisike salapärane lagendik

 ja keset toda platsi kasvab vana kastanipuu.
Vara kevadel sinetab kogu see plats sinililledest. Praegu aga sirutavad end kõrgemale hoopis muud taimed:
Martagonliiliad! Ja neid on seal palju-palju!
Loodetavasti jõuan sinna oma fotokaga ka siis kui nad parasjagu õitsevad. Martagonliiliaist veel nii palju, et olen kuulnud, et Eestimaa on põhjapoolseim kant, kus need sibultaimed rahus metsistuvad.

Tolle aedniku, kes neid liiliaid omal ajal kasvatas, eluasemest on suht vähe järele jäänud. Jupike ahju ja soemüüri vaid. Ma oletan, et see sein on magamiskambri oma.
Teiselt poolt ahju on aga loodus juba eriti võimsalt oma tööd teinud: kolle on sisse kukkunud, keset "kööki " kasvavad puud. Ja puude all...
... sõnajalad.
Harilik kolmissõnajalg (link bio.edu lehele) 

Seal inimesest hüljatud paigas kasvab veel üks taim, millest peaks rääkima. (Eks neid ole seal rohkemgi, neid taimi, kuid see lilleke on seal eriti tähelepanuväärne!
Nurmenukk, kikkapüks. Hea teetaim ja ilus suur kimbuna vaasi. 
Ja punaseõieline.
Arvata on, et eks need punaseõielised on kah mingid omaaegsed kultuurvormid. Aga seal tunnevad nad end hästi. Nad ei ole küll nii hoogsad paljunejad kui too martagonliilia seal puude all aga vähe neid seal nüüd ka ei ole.