Jägala juga.

24. aprillil 2010:
Lekkekoht joaserval.
14. mail 2010, ehk kolm nädalat hiljem, on veehulk juba oluliselt vähenenud. Sellest saab lugeda ja pilte vaadata siit.
Juga jaanipäeval e. 24.06.2010

Veebruaris 2010:

Aprilli algus põhjarannikul.

Kuigi talv oli hästi lumerohke, ranniku kohta kohe harukordselt, on kevad tulnud suure hooga ja meeletud hanged kahanevad kiiresti. Et enamus meie pinnasest on puhas liiv, pole uputusi siinkandis just palju. Siiski leidub metsa vahel lohkusid ja lausa soiseid alasid, kust vesi niipea kuhugi ei kao.
Sarapuud ja lepad ootavad sooja päikesepäeva, et õitsema lüüa. Mõningatel soojema koha okstel oli juba märgata, et esimesed tolmutamised vist juba tehtudki. Kuna täna oli sombune ja tuuline päev, ei õnnestunud urbadest lähivõtteid edukalt teha. Ehk mõni teine päev (või postitab mõni teine blogija oma selliseid pilte).
Sookailu lehed on veel kurvalt norus.
Enamus sarapikualusest on kaetud veel korraliku lumekihiga, aga mõnes kõrgemas-lagedamas kohas on lumi sulanud ja ettevaatlikult vanu lehti laiali ajades võib selle sooja teki alt leida juba ülasevõrseid ja sinilillepungi. Pärast uudistamist on muidugi soovitav lehetekk kenasti peale tagasi asetada, et öökülmad ligi ei pääseks. Ehkki need taimed selle kahjudeta üle elavad, peatab külm siiski mõneks ajaks nende arengu.
Sellised, juba õisikuvarsi välja ajavad "rohututid" kuuluvad tõenäoliselt karvasele piipheinale.
Rannalähedane soine lepikualune oli täis selliseid armsaid karvaseid võrseid. Arvan, et see võib olla kopsurohi, aga kindluse mõttes peaks seda natuke hiljem tuvastama minema, kui on juba õisi ka näha. ;o)
Ranna lähistelt leidsin ka üsna suure vereurmarohu puhma. Natuke kummaline, et ta seal täiesti üksi oli, ei ühtegi liigikaaslast läheduses.
Rannaliival, kuhu meri oli uhanud riba pilliroorisu, rohetas kõik juba väga laialdaselt. selle taime täpset nime ma ei tea, aga ta on kindla peale üks maltsalistest ja sügiseti on rand täis neid rinnuni küündivaid lopsakaid taimi, millel küljes hästi dekoratiivsed punase-kollase-rohelisekirjud viljamügarikud. Et kuumaks rannasuveks piisav kasvuhoog sisse saada, peavadki need taimed ilmselt nii vara tärkama, kui roosodi on veel ohtralt lumesulamise niiskust täis.
Ka need kenad peterselli meenutavad lehekesed on kevadeti kenasti varakult traksis. Siin ma ajan küll käed püsti ja annan alla - kas on tegu mingi putkelise või millegi muuga, mul pole tõepoolest õrna aimugi. aga nad on alati ühed esimesed silmarõõmud kulu sees.
See aga on tõenäoliselt karutubakas, mille lehed pole mitte juba tärganud, vaid talve üle elanud ja külmast puna-sinised. Kena kollane viletsa kasvukoha pinnakatja.Seda ristikule sarnanevat puhmast on natuke raske tuvastada, kuni ta ei õitse. Tegemist võib olla humal- või sirplutserniga .
Need on aga kõigile teada-tuntud härjasilmad. Ka edukalt talve lume all üle elanud ja kohe stardivalmis.
Meie liivase maa aedniku nuhtlus - mullamurelased - keset loodust kadakate all on nad üsna põnev vaatepilt. Ja külma nad ka ei karda, täna oli vaid 2-kraadine pilves ilm.
Siin on aga hiired oma talviseid toimetusi lume all toimetanud...
...ja suure näljaga ka pujupuhma südamiku nahka pannud.
Nii erkpunast kontpuud pole ma meie metsa all enne kohanudki. Nüüd on neid seal lausa 2 isendit kõrvuti.
Tagasi rannale: lahesopp on täis kaldale uhutud atru. Suurepärane väetis koduaeda vedamiseks. Ja näha on ka tema kohalik tähtsus - võimsad pilliroo- ja pujupuhmad on liival kasvada saanud just tänu selle väetise- ja huumusepeenra olemasolule.
Veel üks liivaranna põlisasukas - lõikhein.
Vot nii mitmekesine ongi praegune, pealtnäha veel talveunne soikunud Eestimaa põhjarannik. Kahjuks ei suutnud ma kõigi pildilolijate kohta infolinke leida.

Eine kahele sadamakohvikus.

Luiged ja kormoranid.

Suurem osa jääst on lahkunud ja kaldamadalas saavad lõpuks kevadet nautida ja armumänge mängida luiged. Ka kormoranid istusid samas suure karjana valvel, aga aremate (või ärksamatena) lendasid nemad õige ruttu minema, kui ma vähehaaval vaikselt lähenesin. Ega nad kaugele ei lennanud, vast paarsada meetrit eemal jäid lahesopi jääle valvesse, et esimesel võimalusel naaseda. Luiged aga veendusid, et inimene üle viimase jäävalli ei tule ja nii jätkasid nemad rahumeeli oma toimetusi. Enamasti liueldi niisama tõstetud tiibadega siia-sinna, vahel põhjast söödavat haugates, aga aeg-ajalt lahvatasid kired ja kaks võistlevat isast (ma arvan) ajasid teineteist kordamööda eemale.

Lähemalt saab neist lugeda siit: kühmnokk-luik ja kormoran.