Paar head linki...

...mis on mind aidanud mitmete taimede tuvastamisel.
õistaimed
eestikeelsete taimenimede andmebaas

Veel pisut sügist

Fotol siis ilusad sügisesed haavapuud.

Populus tremula

Kuna haavapuust saab pikemaltki kõneleda, teen tiba hiljem lisapostituse siiasamasse.

Ma ei oleks osanud küll arvata, et sellest puust on nii palju juttu!

Arvasin, et haavad on kasulikud vaid Viljandi tikuvabrikule. A võta näpust!

Ei olegi nii!

Ok.Ma nüüd oma raamatuid haavapuu teemadel üle vaatama.

Kirjutamiseni!

PS. pilt on klikitav ja suurelt on ta super!

Lisan hiljem: 11. nov. 08

Haavapuu on tegelikult seda väärt, et tema ümber fotokaga klõpsida igal aastaajal. Kevadel on nad neil lehtedes ja koorel lisatoonina roosakat. Hiljem on lehed ilusad ümmargused, siis peaks neid lausa filmima, nende "värisemise" tõttu. Ja talvel on nad metsloomadele lisatoiduks,(koor ja mahakukkunud lehed) Loodetavasti leian aega minna fotokaga pildijahile minna.

Ka meie rahvapärimuses on tal oma koht. Ikka selle va "värisemise"tõttu on ta kord härdameelne abistaja ja põgenike päästja ja varjaja, kord on hoopis tal südametunnistus must mõrva või kes teab mille pärast. On ikka puu, eks ole?

Ravimtaimena on tal ka tegemist: eks ikka koort tuleb keeta ja seda keedust siis juua. Köhimiste korral. Samuti nahahaiguste puhuks peale määrida. Ja keeta tuleb halli koore alumist külge-rohelist koort.

Kõige rohkem tarvitati haavapuud siiski ehituses ja tarbepuuna: mitteköetavad kõrvalhooned vanal ajal, katusesarikaiks- ja lattideks, punuti ilukorve, tehti suuski, väiksemad laudpaadid ja vened, viljatuulamissarjad ja sõelad, igasugu suuremad ja väiksemad karbid ja kohvrid. (mul siin omal peaks paar näidist olema pööningul, proovin hiljem pilti teha ja siia lisada)

Ja kuna haaval on ka oma isiklik "haigus?" ehk Phellinus tremulae ehk haavataelik, mis põhjustab pehme südamiku, on haavapakud leidnud kasutust mesipuuna või õõnestatud tünnikesena- ummiknõuna, veel valmistati sel kombel ka kausse ja toidukünasid.

Nii et mitmekesine ja aktiivse ellusuhtumisega puu. Vahet siis pole, et kelle ta konkreetselt siis mõrvas :) :) :)

Pildistamiseni!

Veidike sügist.

Laineid püüdmas.

Laineid pildile tabada on kohutavalt raske. Õnneks on siinkohal digikaameral tavalise seebikarbi ees 2 suurt eelist - näed kohe, mis pildile jäi ja pole vaja muretseda kaadrite arvu pärast. Aga pärast on probleem üleliigsete ära kustutamisega, ikka on ühel see nüanss parem, teisel jälle teine. Ja nii ongi kokku kümneid peaaegu sarnaseid võtteid. No vähemasti täiesti viltuse horisondiga pildi suutsin kohe prügikasti visata, samas täiesti otsest nagu ei tulnudki välja, kuigi vahepeal jälgisin seda vaat' et rohkemgi, kui laineid.

Ühesõnaga: head sukeldumist elumere lainetesse!

Leidsin netist

Hea leht

Kummalised seened. Juurepruunik, Phaeolus schweinitzii.

Augusti lõpu seenepiltide hulka lisasin ka need kummalised seened, mis tärkasid kollaste mügarikena ja paari nädalaga olid saanud sellisteks pannkookideks. Olid väga erilised ja mina polnud neid kunagi enne näinud. Nüüd, rohkem kui kuu aega hiljem, on pilt hoopis teistsugune ja selliseid seeni olen ma juba näinud ka. Vähemasti midagi sarnast. Aga kui käid korra metsas hulkumas ja näed selliseid, ei ole sul aimugi, mismoodi nad selliseks saanud on. Päris vahva, et nüüd ühed isendid kohe mu silma all areneda otsustasid.

Ilmselt ongi tegu juurepruunikuga, aitähh Triinule tuvastamast. Ühest seentega värvimise artiklist SL Õhtulehest on pärit järgmine kirjeldus: Nii kollaseid kui ka pruune toone saab juurepruunikust (puuseen, põhjustab puudel mädanikku). Juurepruunik kasvab okaspuude läheduses, tavaliselt mitte päris puu peal, noorena servad kollased, vananedes muutub üleni pruuniks.

Sõnajalgadest.

Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.
Oma esimese sõnajala tõin ma töölemineku tee servast ja see näeb välja selline.
Sõnajalgade liigitamisest teadsin varem vaid nii palju, et on see pika varrega kilpjalg ja siis need ilusa ehk klassikalise kujuga sõnajalad. :o)). See metsaveerest toodu oli küll õrna olemisega, aga neid eriti võimsaid majesteetlikke siinkandis polnud. Seega olin õnnelik ka tema üle. Esimene istutusjärgne aasta oli ta veelgi äbarikum, aga ajapikku veidi kosus.
Kui ema-isa ostsid endale uue krundi, said nad sellega kaasa ka väikese lilleaiakese. Ja seal kasvasid need suured majesteetlikud sõnajalad. Suure hurraaga tõin sealt nii omale kui ka hoolealusesse aeda suure kivi külje alla (seal muru edeneda ei tahtnud) mõned pojakesed. Aga meie lahjas rannapinnases on nad taandunud peaaegu sama äbarikeks, kui need kohalikud. Lisasin tänavu neile natuke komposti ja mulda, ehk kosuvad.
Aga nüüd siis läheb määramiseks.
Nimelt tekkis ühele neist ema juurest toodud sõnajalgadest hiljuti üks teistsugune leht, nagu näha alumisel pildil. Olin selliseid lehti näinud ka varem kevadel metsas. Pidasin neid vastu talve kasvanud ja siis külma saanud lehtedeks. Aga nüüd tekkis mõte ja hakkasin seda lähemalt uurima. Esimeseks külastasin oma lemmik-abimeest, bio-edu lehte, Link siin. Ja saingi targemaks. See leheke on eosleheke ja on kindlaks tunnuseks, et tegu laanesõnajalaga, sest see liik on ainus, millel on tavalised lehed ilma eosteta ja paljunemiseks kasvatab eraldi lehed. Nii, sellega läks siis lihtsalt.
Aga muidugi üritasin tuvastada ka teisi sõnajalgu ja siin jäin juba lootusetult hätta. Olin hiljuti toonud Karepalt veel 2 peaaegu sarnast sõnajalga, need siis allpool. Esimesel leherootsud rohelised ja lehed rootsul vaheldumisi.

Teisel on leherootsud pruunikad ja lehed peaaegu kohakuti paarikaupa.

Ja siia mu tarkus lõppeski. Üritasin lugeda tunnuseid ja klapitada internetilehe omadega, eoskotikeste asetust ja kuju ei suutnud kuidagi määrata, ühel nad ikka olid, teisel nagu ei märganudki. Ka leherootsu karvasust ei suutnud ma tuvastada, ühel nagu oli neid tihedalt, aga teine ka päris ilma polnud. Seega - mina ajan käpad püsti. Kui keegi on nii spets, et oskab mõne mu sõnajala pildi järgi tuvastada, olen väga tänulik. Seda kõige esimese pildi sõnajalga arvan ise naistesõnajalaks liigikirjelduse järgi, kuigi bio-edu lehel antud pilt tundub täiesti teistsugune olevat. Ohtesed sõnajalad pole nad ükski (või ei suuda minu paksunahaliseks parkunud aednikukäed neid pehmeid leheotsi ogalisteks tunnistada:oP).Aga mõistatusi on veelgi. Bio-edu liigituses pole sõnagi ühest imearmsast väikesest sõnajalast, mida siinkandis üsna tihti kividel kasvamas leidnud olen, pilti kahjuks hetkel pole. Appi tuli mu vana hea Metsa- ja niidutaimede raamat, kust leidsin, et tegu imaraliste (polypodiaceae) sugukonna esindaja kivi-imaraga.

Aga ikkagi. Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.

Kunstiõpetuse tunnist...

... on meelde jäänud üks õpetus, et kui su pildil on jäädvustatud silmapiir, siis pole õige seda horisondi kriipsu sättida otse keset pilti. Noh, umbes nagu esimesel pildil sattuski.

Vat huvitav. 

Seda õpetust ma mäletan aga seda ei mäleta, et miks nii peaks tegema.

Sellepärast tegingi järgmise katse:

kõigepealt pildistasin siis nii, et horisont jääb kõrgemale ja kogu foto on peaasjalikult muru täis. Tulemus siis selline:
Järgmiseks siis vastupidine foto. Mõnusad pilved.
Ja VEEL VEEL rohkem taevast.
No ja mis me sellest siis targemaks saime?

Midagi vist ikka saime.

Oleneb vist et mida sa oma pildiga öelda tahad.

Mina tahtsin oma piltidega lihtsalt öelda, et minge õige metsa! 

Ilusad ilmad, sellepärast.

Muideks, lõpetuseks avaldan teile ühe saladuse! Seal, kus keset fotosid on ümarad põõsad, asub kivikangur ja selle sees on rebaseurg. Hästi vinge koobas. 

Põdrakanep sügisel

Tuletan meelde, et kes tahaks end põdrakanepiga ravida, siis praegu on paras aeg metsa juurikate järele minna!

Aga neile, kes vaatavad, et oh kui tore krussidega vars, toon omale tuppa vaasi ja teen sellest ehteid. Ärge üritagegi mitte! Seemnekõdrad on kuivad ja pudedad. Põdrakanep soovib ehtida vaid sügist metsa. Sorry. Aga niisukene ta kord juba on. 

Pildid on klikitavad. Saab lähemalt ka vaadata.

Ilus sügisene pilt

Leidsin Kata blogist ühe ilusa punase pihlaka. Kuna pihlakast on siin juba varem juttu olnud, arvasin, et ise ta seda siia ei pane, et panen siis ise.

Ilus ju!