Sõnajalgadest.

Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.
Oma esimese sõnajala tõin ma töölemineku tee servast ja see näeb välja selline.
Sõnajalgade liigitamisest teadsin varem vaid nii palju, et on see pika varrega kilpjalg ja siis need ilusa ehk klassikalise kujuga sõnajalad. :o)). See metsaveerest toodu oli küll õrna olemisega, aga neid eriti võimsaid majesteetlikke siinkandis polnud. Seega olin õnnelik ka tema üle. Esimene istutusjärgne aasta oli ta veelgi äbarikum, aga ajapikku veidi kosus.
Kui ema-isa ostsid endale uue krundi, said nad sellega kaasa ka väikese lilleaiakese. Ja seal kasvasid need suured majesteetlikud sõnajalad. Suure hurraaga tõin sealt nii omale kui ka hoolealusesse aeda suure kivi külje alla (seal muru edeneda ei tahtnud) mõned pojakesed. Aga meie lahjas rannapinnases on nad taandunud peaaegu sama äbarikeks, kui need kohalikud. Lisasin tänavu neile natuke komposti ja mulda, ehk kosuvad.
Aga nüüd siis läheb määramiseks.
Nimelt tekkis ühele neist ema juurest toodud sõnajalgadest hiljuti üks teistsugune leht, nagu näha alumisel pildil. Olin selliseid lehti näinud ka varem kevadel metsas. Pidasin neid vastu talve kasvanud ja siis külma saanud lehtedeks. Aga nüüd tekkis mõte ja hakkasin seda lähemalt uurima. Esimeseks külastasin oma lemmik-abimeest, bio-edu lehte, Link siin. Ja saingi targemaks. See leheke on eosleheke ja on kindlaks tunnuseks, et tegu laanesõnajalaga, sest see liik on ainus, millel on tavalised lehed ilma eosteta ja paljunemiseks kasvatab eraldi lehed. Nii, sellega läks siis lihtsalt.
Aga muidugi üritasin tuvastada ka teisi sõnajalgu ja siin jäin juba lootusetult hätta. Olin hiljuti toonud Karepalt veel 2 peaaegu sarnast sõnajalga, need siis allpool. Esimesel leherootsud rohelised ja lehed rootsul vaheldumisi.

Teisel on leherootsud pruunikad ja lehed peaaegu kohakuti paarikaupa.

Ja siia mu tarkus lõppeski. Üritasin lugeda tunnuseid ja klapitada internetilehe omadega, eoskotikeste asetust ja kuju ei suutnud kuidagi määrata, ühel nad ikka olid, teisel nagu ei märganudki. Ka leherootsu karvasust ei suutnud ma tuvastada, ühel nagu oli neid tihedalt, aga teine ka päris ilma polnud. Seega - mina ajan käpad püsti. Kui keegi on nii spets, et oskab mõne mu sõnajala pildi järgi tuvastada, olen väga tänulik. Seda kõige esimese pildi sõnajalga arvan ise naistesõnajalaks liigikirjelduse järgi, kuigi bio-edu lehel antud pilt tundub täiesti teistsugune olevat. Ohtesed sõnajalad pole nad ükski (või ei suuda minu paksunahaliseks parkunud aednikukäed neid pehmeid leheotsi ogalisteks tunnistada:oP).Aga mõistatusi on veelgi. Bio-edu liigituses pole sõnagi ühest imearmsast väikesest sõnajalast, mida siinkandis üsna tihti kividel kasvamas leidnud olen, pilti kahjuks hetkel pole. Appi tuli mu vana hea Metsa- ja niidutaimede raamat, kust leidsin, et tegu imaraliste (polypodiaceae) sugukonna esindaja kivi-imaraga.

Aga ikkagi. Sõnajalad on ilusad. Sõnajalad on müstilised.