Merihärga on leitud Kanadast, Soomest, Gröönimaalt, Norrast, Venemaalt, Rootsist ja USAst. Merihärga on leitud ka Eesti rannikuvetest, eriti Soela väinast.
Merihärja välimuse üks iseloomulikumaid karakteristikuid on kahe luumügara paiknemine pea kesk- ja tagaosas. Kala pikkus on 35,5 cm.
Selline kuiv info pärineb Vikipeediast. Aga märksa põnevama kirjatüki on Eesti Päevalehes ilmutanud Peeter Ernits.
See põneva, aga veidi hirmuäratava välimusega kala satub vahel ikka mu abikaasa võrkudesse kaaspüügina, nagu ka tema sugulane Merivarblane (Cyclopterus lumpus) e. kohalikus kõnepruugis Hobututs, kes omab aga märksa meeldivamat välimust ja lausa lummavaid silmi. Ega me nendega midagi tarka teha ei oska ja mul on alati natuke kahju, et nad võrku sattusid ja oma otsa leidma peavad. Eriti kahju on nüüd peale lugemist, kui hoolitsev titepapa on nende isane isend.
Kuna neid seekord lausa 3 oli, viisin nad ühele külamehele, kes neist ikka vahel suppi pidi keetma.
Alumisel pildil alumine vasakpoolne kala on selili pandud - selline on ta siis kõhualt.
Hiline ütles...
Natuke veel Sinu jutule lisaks
Eesti Punases Raamatus (keri allapoole - määratlemata liik)
Ja soome keeles pikk artikkel
Täitsa söödav kala.
No comments:
Post a Comment