Sunday, March 1, 2009

Metsas kevade esimesi märke otsimas.

Jah, seda me tolle eelmise nädalavahetuse jalutuskäiguga tegimegi. Ah et kas me neid kevade märke leidsime ka? Oi jaaaa, kohe küllaga.
Näiteks sätendava lume kohal turritavates kulupuhmastes...
...või rohe-rohelistes mustikavartes...
... või kividelt alla nirisevas lumesulamisvees.
Aga mõnda märki esmapilgul nagu polekski - no mis kevademärk see lumine metsaalune on? Ei oskagi seletada kus täpsemalt, aga minu jaoks on ka see metsaalune kevadet täis.
Aga selle kevademärgi vastu ei vaidle ilmselt keegi. Muide, osad sarapuu-urvad lausa tolmasid juba, kui neile vastu läksid. Kõik küll veel mitte.
Aga ilma peitva kevadise roheluseta nägi ka muud huvitavat. Näiteks käbiderohkust suure männi kuivanud tüveokstel,
samblahabemeid kuivanud oksarägastikes,
endale kogu eelmise aasta leherüü selga unustanud sarapuud (pilt pole just kõige õnnestunum kahjuks)
ja noori tammesid uhkes kuldses leheehtes.
Loomakeste jälgedest kirjutasin juba eelmises postituses.
Igatahes võin selle mõnusa päeva tulemusel kindlalt väita, et KEVAD ON KOHE-KOHE KOHAL!