Talvine jalutuskäik.

Et seda pühapäevast pildiseeriat merest saada, tuli mereni ka jalutada. Aga ega me siis silmi kinni ei hoidnud teel randa ja tagasi. Nii oli mu pildikarbis teisigi looduspilte, vaid aega nappis vahepeal, et nad kohe üles laadida.
Esimene tegelane, kes mind sundis üsna krõbeda külmaga fotokat põuest välja koukima, oli sellise suure ninaga vanamehenäss. Kinnisvaraarendajate poolt üles songitud maa on otsustanud end taas metsaga katta ja selliseid vahvaid männipojukesi oli terve kivikangru ümbrus täis.

Ja kes ütles, et kevad veel kaugel on? Utud on igatahes juba täiesti kohal!

Rannamännikust võib suhteliselt noorte puude vahelt leida ka selliseid vahvaid vanu ronimispuid.

Nii pilkupüüdvalt jändrikud on nad ladvaoksteni välja.

Aga siin hoopis esmaspäevaõhtune vaade Lasnamäe veerult bensiinijaamast Tallinna kohale. Proovisin nii välguga, kui välguta, aga mõlemad võtted olid vaid hale vari sellest tegelikust lõõmamisest. Niivõrd sügavad toonid, selline ulatuslikkus...loodus on ikka imeline! Muide, originaalilähedasemad värvid on justnimelt välguga tehtud fotol, ehk siis esimesel.

Talvine meri.

Lodjapuu

Talvine lodjapuu, imeilus oma punaste marjakobaratega. Aga pilku püüab ta ka kevadel, siis juba ilusate valgete õiekuhilatega.

Kopisin ühe jutu sellelt leheküljelt (link)

Lodjapuu marjad on diureetilise ja higistamapaneva toimega, tugevdavad südame tööd, aitavad maohaiguste korral. Ühesõnaga, lodjapuu aitab saja haiguse vastu. Lahustades vees suhkrus hõõrutud lodjapuu marju - saame vitaminiseeritud joogi. Muuseas, kõikide marjade seast on lodjapuu omad peaaegu ainukesed, millel on kibekas maik, mis on samuti omane heale kohvile ja kangele teele. Rikkaliku keemilise koostise ja maitsebuketiga väärtuslik jook on ka suurepärane verepuhastusvahend. Maitseks võib joogile lisada sidrunit ja kaneeli.

Euroopas juuakse lodjapuu marjadest tehtud morssi gastriidi ja maohaavade korral. Rahvameditsiin kasutab lodjapuud ammustest aegadest maksahaiguste ja kollatõve puhul.

Lodjapuu viljad on kibedamaitselised, sellepärast tuleb neid korjata peale esimeste külmade saabumist, siis kaob mõrkjõus ja marjad muutuvad magusamaks. Lodjapuu marju ei leia eriti tihti turgudelt, seda ei müüda kauplustes ega apteekides. Sellepärast minge peale esimeste külmade saabumist mõnel kaunil sügispäeval metsa lodjapuu marju korjama. Aga veel parem on istutada lodjapuu oma maalapile.

Lodjapuu marju võib säilitada tsellofaani pakitult sügavkülmikus, samuti võrdsetes kogustes suhkrus hõõrutuna. Lodjapuu marju võib kasutada pirukate küpsetamisel, kisselli keetmisel, kompottide ja mooside tegemisel.

Lodjapuu marjad meega – kõige imelisem ravim, imerohi paljude haiguste vastu. Marjad tuleb keevas vees kupatada, seejärel hõõruda läbi sõela. Saadud mass segatakse meega vahekorras: üks liiter massi ühe liitri meega. Nädala pärast on maitsev ravim valmis. Üks supilusikatäis enne söömist – ja päevane vitamiinikogus on tagatud.

Inimesed, kellel on kalduvus kõrgvererõhuks, peavad lodjapuust väga lugu. Neil, kellel on madal vererõhk, võiksid olla ettevaatlikud: mitte rohkem kui lusikatäis lodjapuu vilju päevas. Kurguhaiguste ja käheda hääle korral tuleb teelusikatäis lodjapuu marju (võib eelnevalt purustada) valada üle klaasitäie keeva veega ja lasta marlisse mähituna kaks tundi tõmmata. Kuristada angiini korral kurku ja võtta kähiseva hääle puhul seespidiselt supilusikatäis rohtu kolm korda päevas.

Bronhiitide korral võtta kolm supilusikatäit lodjapuu marju, kolm supilusikatäit mett, segada ja valada peale liiter vett. Keeta 10 minutit, seejärel kurnata. Tarvitada sooja teena poole klaasi kaupa krooniliste bronhiitide ja kopsupõletike korral.

Isiklik kommentaar: muidu igati hea jutt ainult üks pisiasi: kui tahad säilitada mistahes marjas vitamiine, tuleb neid ikkagi toorelt süüa. Keetmisel vitamiinid hävinevad.

Mänd 2

Saime Köögikata käest veel kaks huvitavat männipilti. Keerdus söega. Süüga? Siuga? S...

Nõges

Rahvas netist soovitab nõgesesuppi:

Mina korjan lehed ja võrsed, pesen need korralikult mitme kuuma veega puhtaks (märjana nad enam ei kõrveta) ja hakin ära. Vahepeal kui ei viitsi, siis topin toorelt köögikombaini ja purustan ära, aga sellisest saab nõgesepüreesupp :)
Hakitud ja pestud nõgeseid olen muide ka kilekotiga supikaupa sügavkülmas hoidnud.

Supi jaoks on siis leem, sinna sisse keeta riisi ja hakitud keedumuna(lisada taldrikusse tükeldatult) ning nõgesed, mis ei vaja väga palju keetmist (mida vähem, seda parem). Nõgesesupile pidi väga hästi sobima ingver, kes tahab, proovib järele. Maitseks siis kas Merevaiku sisse sulatada, rõõska koort või taldrikusse hapukoort. Muidugi sobivad igasugused singitükid või keedetud kana (kui sellest nt puljong tehti), aga ka ilma lihata on täitsa söödav asi.
 Võib lisada oblikaid, naati, kartulit jm köögivilja.

Nõgesetee on väga rauarikkas ja maitsev aga ei soovita sellega liialdada. Süda võib puperdama :) hakata.
Seda postitust käis siin kommenteerimas Fredesk , kes tuletas mulle meelde, et nõgesest saab ka kiudu, millest on võimalik kangast kududa. Õige ta on. Muinasjutt metsluikedest pole vaid tühi jutt, seal tõetera sees. Kahjuks ei oska öelda, et milline see kangas siis välja näeb. 

Nõgesega sobib ka muud moodi ravida. Minu vanaema käis sellega saunas vihtlemas näiteks. Olevat liigestele hea. Loomulikult tuleb nõgeseviht enne kuumast veest läbi tõmmata, siis ei kõrveta.

Samuti olla hea nõgese juurtest leotis juustele. Pidavat nende kvaliteeti kõvasti parandama. Vat ei oska kommida, pole ise proovinud.