Roomav maran. Potentilla reptans.

Esmapilgul võib selle madala taimekese segamini ajada hanijalaga, kes, muide, kuulub ka samasse perekonda. Aga lähemal vaatlemisel näeb, et leht on oluliselt teistsugune. Ja hanijalg praegu veel sugugi ei õitse. Vähemasti mitte siin, põhjarannikul.
Roomava marana kohta leidsin herba leheküljelt vaid sellise lakoonilise teksti: Leidub Eestis paiguti, Lääne-Eesti lubjarikastel aladel on tavaline. Kasvab klibustel rannavallidel, loodudel, hõredates männikutes ja puisniitudel. Roosõieliste sugukonnast, mitmeaastane. Varred pikad, roomavad, sõlmekohtadest juurduvad, pikkus kuni üks meeter ja kõrgus 10 kuni 60 cm. Lehed sõrmjad, 5 (juurmised mõnikord 7) lehekesega, pealt hõredalt, alt tihedamalt karvased (kuid mitte siidkarvased). Õied kuldkollased, üksikult, harva 2-kaupa, 1,5–2,5 cm läbimõõduga, viietised. Õitseb juunist septembrini.

Kassikäpp. Antennaria dioica.

Vaadates seda valgete õitega pilti, mis küll erkvalge värvi pärast tiba udune, on kohe aru saada, miks sellel ilusal lillekesel selline nimi on. :o)
Mul on kooliskäimisest muidugi juba nii palju aega möödas, et sugugi polud meeles, et kassikäpp kahekojaline taim on. Eriti põnev, et valge pole mitte mingi "albiinovariant", vaid see isend, millel on mõlemasoolised õied, ehkki tema ei vilju. Roosa on ainult emasõitega ja saab siis valge isendi olemasolul ka viljuda. Aga sel visal taimekesel on varuvariandiks veel oskus ka võsunditega paljuneda, seega polegi nii oluline omada just mõlemast soost isendeid. Peaasi, et pinnas oleks kuiv ja kehvake, seega ideaalne kiviktaimlalill.
Pikemalt saab kassikäpa kohta lugeda siit.

Rootsi kukits. Cornus suecica.

Kas usute, et on olemas taimi, millele Eestis on kasvamiseks veel piisavalt KÜLM kliima? Aga just nii on lood rootsi kukitsaga, mis on arktiline taim ja mille leviala lõunapiiriks on Põhja-Eesti saared ja rannik. Võib leida ka veel Hiiumaalt.
Üllatav on ka see, et tegemist pole tegelikult sugugi rohttaimega, vaid hoopis põõsaga kontpuuliste sugukonnast, millel kõrgust vaid 30cm. Taim on äärmiselt pilkupüüdev nii õitsemise ajal kui erkpunaseid sõrmeotsasuurusi marju kandes. (ei leidnud praegu viljapilti üles, aga teen sügisepoole uue ja lisan siia). Marjad näevad välja just nii ahvatlevad, et tekitavad tunde väga mürgisest taimest. Nii olingi aastaid lapsi sellest suures kaares mööda vedanud, vältimaks ahvatlust, kui ükskord tuli mehe onuga jutuks et tema oli neid lapsena Rammus kõvasti söönud ja siiani elus. Tegelikult need marjad polegi mürgised, aga on nii lääged, et sööma neid eriti ei kipu.
Kasvada eelistab ta niisketes kohtades.
Rootsi kukits (Cornus suecica) on meil III kategooria kaitsealune liik.

Imeline laas ...

... ehk retk salapärasesse aeda, kus aednik juba aastakümneid enam ei istuta ega rohi.

Metsaservas on mahajäetud talukoht. Eemalt vaadates peaks seda kohta pigem üheks puude ja põõsaste kogumikuks, võsaks. Mingeid maju ega inimasustuse jälgi pole näha. Lähemale minnes tundub see üldse üks ligipääsuta võsa olema. Suuremad puud on ümbritsetud tiheda kreegivõsaga. Võsas on aga pisike salapärane lagendik

 ja keset toda platsi kasvab vana kastanipuu.
Vara kevadel sinetab kogu see plats sinililledest. Praegu aga sirutavad end kõrgemale hoopis muud taimed:
Martagonliiliad! Ja neid on seal palju-palju!
Loodetavasti jõuan sinna oma fotokaga ka siis kui nad parasjagu õitsevad. Martagonliiliaist veel nii palju, et olen kuulnud, et Eestimaa on põhjapoolseim kant, kus need sibultaimed rahus metsistuvad.

Tolle aedniku, kes neid liiliaid omal ajal kasvatas, eluasemest on suht vähe järele jäänud. Jupike ahju ja soemüüri vaid. Ma oletan, et see sein on magamiskambri oma.
Teiselt poolt ahju on aga loodus juba eriti võimsalt oma tööd teinud: kolle on sisse kukkunud, keset "kööki " kasvavad puud. Ja puude all...
... sõnajalad.
Harilik kolmissõnajalg (link bio.edu lehele) 

Seal inimesest hüljatud paigas kasvab veel üks taim, millest peaks rääkima. (Eks neid ole seal rohkemgi, neid taimi, kuid see lilleke on seal eriti tähelepanuväärne!
Nurmenukk, kikkapüks. Hea teetaim ja ilus suur kimbuna vaasi. 
Ja punaseõieline.
Arvata on, et eks need punaseõielised on kah mingid omaaegsed kultuurvormid. Aga seal tunnevad nad end hästi. Nad ei ole küll nii hoogsad paljunejad kui too martagonliilia seal puude all aga vähe neid seal nüüd ka ei ole.

Vaher õitseb

PS.: vahtra õitest saab väga maitsvat teed keeta