Soomustindik, Coprinus comatus.

Tindiseentest on mul väga ere mälestus lapsepõlvest. Nimelt elas tädi Raplas suures viiekordses majas ja selle taga oli suur muruplats mänguväljaku ja noorte puudega. Ja ükskord avastasin, et terve puudealune oli vahvaid sõrmekujulisi valgeid seenekesi täis. Eriti vahva oli, kui tädi mul need kõik ära korjata lubas. Ei mäleta, kui palju täpselt neid seeni kokku tuli, aga ühte suurt 3-liitrist purki marineeritult kööginurgas mäletan küll. Kahjuks ei mäleta seda maitset ka, ilmselt ma nii noorena veel marineeritud seentest üldse ei pidanud. Kindlalt ei mäleta ka, kas me neid ka kastmeks teha proovisime, aga selline hägune tunne on küll. Aga see suur seenesülem puude all on väga selgelt meeles, samuti pettumus, kui nädalapäevad hiljem polnud seal enam selliseid kenasid nupsukesi, vaid inetud mustad tilkuvad lärakad.

Soomustindikut kirjeldab lähemalt Maalehe Targu Talita, kus on samuti kirjas, et ta väga hõrk seen marineerimiseks on ja et vana seene tinti võib tõepoolest nimevääriliselt kasutada. Seega üsna kasulik seen. Sellised nägid needsamad neljapäeval pildistatud seened välja täna. Alumisel pildil vasakult teisel kübaral võib näha, milline suur loik tinti on serva peale kogunenud. Aga uued noored seened olid otsustanud kasvada lausa otse keset sillutist.

Selle vahva idee tindikuteema lõpetamiseks andis mulle ema. Kahjuks ei suutnud ma kodust leida enam ühtegi naturaalset sulge, ainult ühe kommerts-indiaanipeakatte, aga parema puudumisel ajas see ka asja ära.

Valaste juga talvel (2008)

17.02.2008 käisime Valaste joal. Sinna on ennegi asja olnud, kuid seekordne nähtud pilt võttis hinge kinni. Nagu ikka, enamus meie sihtpunktidesse sattumisi on seotud ühe mänguga, nii sattusime seegi kord siia kindlal eesmärgil. Kohale jõudsime, kui esimesed aovalguskiired paistma hakkasid ja kuna kohustused nõudsid teatud kellaajalist kodus tagasi olemist, siis oli meie vaatepildi nautimise aeg piiratud. Kiiruga said tehtud ka mõned pildid, mida suurema ajavaru olemasolul oleks ilmselt paremini sättida saanud... Aga see on mulle juba selgeks saanud, et seiklemine ja fotomissioonid ei käi käsikäes… seda muidugi juhul, kui seiklemine ei tulene fotomissioonist vaid vastupidi…


(Need vapustavad fotod ja jutt on kopeeritud Nodsu blogist)

Seened, pohlad, mustikad. Sügis.

Tegelikult läksime pohlale. Aga sügiseti haaran ikka marjaämbrile lisaks kaasa ka noa ja kilekoti. Nii igaks juhuks. Ja täna toppisin taskusse ka fotoka. Kõiki seeni ma muidugi kotti ei korjanud, mõned said vaid pildipurki. Ja kõik ei saanud sedagi, pildistasin vaid neid, kes mind inspireerisid. Nimed ei ole ka teaduslikult õiged, pigem rahvapärased. Pohlaseeneks aga nimetas seda suurt veidike riisikalaadset seent hoopis mu noorim tütreke, sest see seen kasvas pohlade keskel. Kummalised pannkooke meenutavad seened olid tegelikult tärgates ainult helekollased ümarad mügarikud, alles vananedes venitasid ülaosa seenelaadselt laiemaks. Need ja trühvlilaadsed kasvavad peaaegu rannaliival, vaese kidura rannamänniku all.

Mustikaid aga pakuti meile lausa ilma segavate pakenditeta - nii on neid korjata ju lausa lust. Vaestel ATV-dele ette jäänud pihlakatel pole aga muud teha, kui otsast alustada.

Seenlill, Monotropa hypopitys.

Olen seenlilli aeg-ajalt ikka metsa all kohanud, aga ikka tuntud longus lihava kollase välimusega, nagu Urmas Laansoo jutu juures Fred Jüssi fotol näha. Seepärast ei tundnud neid esialgu äragi. Korra küll mõtlesin, et ehk on mingi seenlill, aga see äraõitsenud taim meenutas mulle ka käpalisi. Õnneks on olemas sõber UrRa, kellelt orhideede koha pealt alati nõu saan küsida.
Nii et sedakorda ei õnnestunud orhideed leida. Aga noh, ka seenlill on üks kummaline taim ja olgugi, et käpalistest levinum, siiski harva kohatav. Ja need viljunud isendid olid vaatamist väärt. :o))

Kuldvits, Solidago virgaurea.

Pildistasin seda lille metsas, teadmata jällegi, kellega täpsemalt tegu. Et Kadakas oli just oma kobarpead üllitanud ja need õied oma kujult neid meenutasid, arvasingi algul et ehk see ongi see harilik kobarpea (kuigi teda oli kogu teeserv täis, ei miskit haruldast). Aga kodus uurides-puurides selgus, et kobarpea lehed ikka teistsugused. Ja leidsin, et tegu ilmselt hariliku kuldvitsaga, kuigi bio-lehe liigikirjelduses on pilt üsna erinev. Samasuguse taime pildi aga leidsin hoopis ühelt ingliskeelselt lehelt.

Harilik härghein, Melampyrum nemorosum.

See taim on ilmselt kõigile lapsest saadik silma hakanud oma vahva lilla-kollasekirju õisikuga. Nagu siit lugeda saab, pole lillad siiski õied, vaid kõrglehed. Tal on ka ainult kollane sugulane, palu-härghein. Kui seda kõrglehtede asja veel ise avastada võis, siis seda ma küll enne ei teadnud, et see taim parasiit on ja oma toidu suurtelt puudelt hangib, omades ise peaaegu olematuid juuri, mis siiski on kohastunud justnimelt puujuurtele kinnitumiseks. Ja et ta mürgine on.

Soolikarohi, Tanacetum vulgare.

Soolikarohi on ka üks nendest taimedest, mis oma iluga mulle ammu silma on hakanud. Siin soovitatakse teda isegi aeda istutada. Tema nimi on tulnud sellest, et vanasti teda sooleparasiitide väljutamiseks tarvitati ja ravimitööstuses on kasutusel siiani, kuid et ta sisaldab mürgist ainet, ei tohi teda kodus omal käel tarbida. Mina olen teda vaasi korjanud, kuigi perele see vänge lõhn ei meeldi. Siis on lahenduseks talvel korjamine - nimelt püsivad need vahva kujuga õisikud ilusad (mingil määral küll pruunistuvad) päris kevadeni kohe.