Tindiseentest on mul väga ere mälestus lapsepõlvest. Nimelt elas tädi Raplas suures viiekordses majas ja selle taga oli suur muruplats mänguväljaku ja noorte puudega. Ja ükskord avastasin, et terve puudealune oli vahvaid sõrmekujulisi valgeid seenekesi täis. Eriti vahva oli, kui tädi mul need kõik ära korjata lubas. Ei mäleta, kui palju täpselt neid seeni kokku tuli, aga ühte suurt 3-liitrist purki marineeritult kööginurgas mäletan küll. Kahjuks ei mäleta seda maitset ka, ilmselt ma nii noorena veel marineeritud seentest üldse ei pidanud. Kindlalt ei mäleta ka, kas me neid ka kastmeks teha proovisime, aga selline hägune tunne on küll. Aga see suur seenesülem puude all on väga selgelt meeles, samuti pettumus, kui nädalapäevad hiljem polnud seal enam selliseid kenasid nupsukesi, vaid inetud mustad tilkuvad lärakad.
Soomustindikut kirjeldab lähemalt Maalehe Targu Talita, kus on samuti kirjas, et ta väga hõrk seen marineerimiseks on ja et vana seene tinti võib tõepoolest nimevääriliselt kasutada. Seega üsna kasulik seen. 
Sellised nägid needsamad neljapäeval pildistatud seened välja täna. 
Alumisel pildil vasakult teisel kübaral võib näha, milline suur loik tinti on serva peale kogunenud. 
Aga uued noored seened olid otsustanud kasvada lausa otse keset sillutist. 
Sellised nägid needsamad neljapäeval pildistatud seened välja täna. 
Alumisel pildil vasakult teisel kübaral võib näha, milline suur loik tinti on serva peale kogunenud. 
Aga uued noored seened olid otsustanud kasvada lausa otse keset sillutist. 
Selle vahva idee tindikuteema lõpetamiseks andis mulle ema. Kahjuks ei suutnud ma kodust leida enam ühtegi naturaalset sulge, ainult ühe kommerts-indiaanipeakatte, aga parema puudumisel ajas see ka asja ära.
No comments:
Post a Comment