Taimeotsingul.

Et eelmisesse postitusse läinud äiatarist sain koduteel üsna nadi pildi, läksin nüüd õhtul veel jalgrattaga pisikesele külatuurile lootuses leida parem äiatar. Leidsingi, aga ainult ühe ka, seega täiesti õnnelik juhus. Aga noh, ega siis teeääred tühjad pole. Tegelikult on see lausa kummaline. Uuselamurajoonide tegemisega on kogu küla ja selle ümbrus üles kaevatud ja mitmed taimekooslused lõhutud, mis on muidugi kurb. Aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja nii on teeservad kattunud hoopis uue ja siin seni tundmata taimevalikuga. Eelmisel aastal jäid silma tohutud kollase karikakra väljad, millest jälgi alles siiani, aga lisandunud on hulgaliselt jumikaid ja taimi, mida ma siiamaani vaatamata nimele sugugi harilikuks looduslikuks taimeks ei pidanud - harilik pune.
Kollast karikakart ma lapsena lausa jumaldasin, sest ta on ju niiiiiiiii ilus kollane ja minuteada oli seda haruldust ainult ühes kohas, onu juures Karepa lähistel, kus ma ikka suvitasin. Väga südamelähedane on ta siiani ja ega naljalt kuskil teda ei kohta ka. Välja arvatud siis nüüd see meie uuselamurajooni teeäär. Aga palju aetakse neid "karikakralisi" omavahel segi ja siin kesalille lehel on kõigi nede segiminejate lehtedele ilusasti lingid olemas, saab targemaks. Sain lõpuks ka mina ja oma tarkuse tõestuseks õnnestus täna teha haruldane pilt, kus peal korraga härjasilm, kollane karikakar ja kesalill. Kahjuks viimane oli üsna äraõitsenud olemisega, aga siiski võib teda aimata paremal pool kollase karikakra taga. Vasakul siis on härjasilm, tema noori veel õitsemata rohelisi tuuste on pildil õige mitu kohe.
Siin siis harilik pune Origanum vulgare
Vaarikas on omale uue kodu leidnud lausa väljajuuritud kännukuhja otsa ja tundub, et seal talle lausa meeldib, noored võsud on äärmiselt lopsakad. Nojah, eks tänavu on ju parajalt vihma ka.

Veel üks taim, mis on hakanud vohama tänu ümberkaevamistele - must vägihein Verbascum nigrum.