Kukehari, Sedum.
Kukeharja võiks pidada Eestimaiseks sukulendiks. Mõned neist meenutavad tuntud potililli turdlehte (rahvasuus ka ahvileivapuu) ja kalanhoed. Kukehari kuulubki paksuleheliste sugukonda ja on seega eelpoolnimetatutele sugulaseks. Eestis peaks looduslikult kasvama peale kukeharjade paksulehelistest veel võsu-liivsibul, aga minul pole õnne olnud teda kohata. Minu emalt endale nuiatud 1978. aastast pärinev raamat "Metsa- ja niidutaimed" toob välja 4 looduslikku kukeharja, mida meil kohata võib. Ja peab ütlema, et siinne kant on rikkalik, omades neist vähemasti kolme.Esimene, kõige levinum ja ilmselt kõigile tuntud, on harilik kukehari Sedum acre. Ta on võrratu oma õitsemise kõrghetkel juunikuus, moodustades suuri erkkollaseid padjandeid. Muide, ta on ainsana mürgine. Mina olen selle kukeharja oma kiviktaimlasse lubanud ja kuigi ta on suur laiutaja, saab teda kergesti välja katkuda, aga peenras ikka leiduvaid tühimikke täidab see roheline-kollane padjand ilusasti ja ainus hetk, mil tal kaunis välimus puudub, on peale viljumist kuivanud raagude staadiumis. Kui need ära tõmmata, kosub kiiresti uus roheline vaip.
. Aga eriliselt võlub see taim mind ikkagi vabas looduses, kus ta moodustab võrratuid kiviktaimlaid, nagu allasuval pildil vana ajahamba alla sattunud keldri katusel Rammu saare rannavallil.
Teiseks leidub meil üsna hulgaliselt valget kukeharja Sedum album, mis võlub oma hõberoheliste kuni punakate lehtede ja väikeste valgete (vahel ka roosakate) täheõiekestega. Ka see lill elab mul kiviktaimlas, aga nii hull laiutaja ta pole, kui harilik kukehari
Ja samuti ohtralt (eriti viimastel aastatel) on meil suurt kukeharja Sedum maximum. Tema on nimele vastavalt suurem ja õitseb ka teistest mõnevõrra hiljem, augustis. Viisin teda ka Kadakale, kelle peenardes ta tundub ennast koduselt tundvat ja on ka juba katsejäneseks saanud. :o)
Neljandat, verevat kukeharja Sedum telephium, mina siin märganud pole, aga ega pead küll ei julge anda, et teda ka tegelikult pole, sest iga ruutmeetrit me poolsaarest ei suuda vist ükski pühendunud botaanikki läbi kammida. :o)) Õievärvilt peaks see meenutama aedade hiliseimat õitsejat kukeharja Herbstfreude, aga õitseb tavapärasel ajal - juulis-augustis. Siin pildil siis minu Herbstfreude. 
Aga meie külas on peaaegu metsistunud veel üks kukehari - roomav kukehari Sedum spurium, mis on ilmselt lihtsalt aedadest ja peenardest välja roninud. Praeguseks on ta oma tänavuse õitsemise ära õitsenud ja naabermaja aia taga võis näha värskeid võrseid ja kuivanud viljakobaraid. Meie kuival pinnasel on ta, nagu ka teised kukeharjad, üks hea pinnakatja ja muruasendaja.
Pildid ei ole just kõige paremad, aga lühike vihmavaba periood ja märg kõrge rohi ei lubanud mul paremaid klõpsata.
Ja platvormilt avanevad sellised vaated:
Trepilt pildistatud:
Ja teiselt poolt vaateplatvormilt vaadates on juga muutunud ojakeseks ja voolab tasapisi merre.
Nõmm-liivatee thymus serpyllum mõnusas loojangukumas. Kartsin, et pildile see kena kuma ei jää, aga õnneks ikka jäi.
Lõbus kivipoiss pilliroosoenguga.
Kurdlehine roos Rosa rugosa, mida pargiroosiks nimetatakse, aga mis mulle ikka randroos on, sest siinsed rannad teda täis looduslikult, parkidesse topib teda ikka inimkäsi.
Ja piltilus rannamänd.
Osjavaip, täpsemalt tuvastamata, sest pildilolev ei sarnane ühegagi 
Fotod ja jutt jälle Katalt.
Karikakar Anthemis, aga täpsemalt ei tea, sest 
Seda võiks vast nimetada teerajaks suure kivini, et ikka kuiva jalaga saaks ;o).
Mängud päikese, varju ja kividega.
Suur rändrahn, mis nõukogude sõjaväele ette jäi ja siis seda lõhata/ära vedada üritati. Kahju.
Kuivanud pilliroojuurikas.
Pihlakapuu (pigem küll põõsa) jäänused, lihtsalt põnev.
Uitro vana tuletorn. Ei tööta muidugi ammu, aga püsti seisab kaljukindlalt.
Ja väike päikesevarjumäng ka sellega.
Veel loojangut.
Järgneb...
(copytud Köögikata blogist)
Väga sobiv on teha pihlakast üks pisike kokkuvõte just siis kui juba sügis tasapisi läheneb. Sest kui kevadel, pihlaka õitsemise aegu, ta veel mõnede teiste õitsejate varju jääb, siis sügisel on pihlakas tõeline vaatamisväärsus.