(copytud Köögikata blogist)Ilus-jube hanijalg ehk igal taimel oma koht!
Sellest kaunist taimest, mis mind rannakivide vahel ära võlus juba tubli 3 aastat tagasi, saab lähemalt lugeda siit, aga et mina tol ajal seda peatükki ei lugenud (ei tea, kas teda siis veel oligi), suutsin teha oma hanijala-jumaldamisega saatusliku vea, mis mind nüüd siiani kummitab.
Nimelt oli üle-eelmisel aastal käsil projekt "mätaskatus", kuhu telliti suur ports kukeharjaseemneid otse Hollandist. Aga et nende tillukeste seemnete tärkamine vaevaline oli ja tellijal kannatamatus suur, siis palus ta sinna istutada igasuguseid tuules lainetavaid heinu ja üle ääre voogavaid õitsvaid puhmaid. Esimese rohimisega avastasin sealt ka paar hanijalataimekest ja meenutades noid kauneid rannafotosid, samuti keldrikatuse muruservalt alla rippuvaid vääte, jätsin nad sinna kasvama - las siis õitsevad ja ripuvad üle katuseserva. Suur oli mu ehmatus, kui ajapuuduses pikaleveninud vaheaja järel katust rohima jälle suundusin. Seal voogas suur tihe hanijalalehtede mass, mis ähvardas välja süüa kõik kallid kukeharjad. Ja ilusatest kollastest õitest ei jälgegi (sest katusele oli lisatud väetist, samuti kastetud seda hoolega, mis mõlemad panid selle kasinates oludes harjunud taime rõõmsalt vohama).
Sain neid hanijalgu välja rohida mitu nädalat ja redelitmööda alla tassida kümneid suuri ämbritäisi taimi. Ja siiamaani pean iga mõne nädala tagant hoolega selle kukeharjamere üle vaatama ja kõik väikesed hanijalavõsud välja koukima, et ei korduks sama õudus.
Nii et mõelge hoolega enne, kui looduse kaunitari peenrasse pistate!!!
Sellest kaunist taimest, mis mind rannakivide vahel ära võlus juba tubli 3 aastat tagasi, saab lähemalt lugeda siit, aga et mina tol ajal seda peatükki ei lugenud (ei tea, kas teda siis veel oligi), suutsin teha oma hanijala-jumaldamisega saatusliku vea, mis mind nüüd siiani kummitab.
Nimelt oli üle-eelmisel aastal käsil projekt "mätaskatus", kuhu telliti suur ports kukeharjaseemneid otse Hollandist. Aga et nende tillukeste seemnete tärkamine vaevaline oli ja tellijal kannatamatus suur, siis palus ta sinna istutada igasuguseid tuules lainetavaid heinu ja üle ääre voogavaid õitsvaid puhmaid. Esimese rohimisega avastasin sealt ka paar hanijalataimekest ja meenutades noid kauneid rannafotosid, samuti keldrikatuse muruservalt alla rippuvaid vääte, jätsin nad sinna kasvama - las siis õitsevad ja ripuvad üle katuseserva. Suur oli mu ehmatus, kui ajapuuduses pikaleveninud vaheaja järel katust rohima jälle suundusin. Seal voogas suur tihe hanijalalehtede mass, mis ähvardas välja süüa kõik kallid kukeharjad. Ja ilusatest kollastest õitest ei jälgegi (sest katusele oli lisatud väetist, samuti kastetud seda hoolega, mis mõlemad panid selle kasinates oludes harjunud taime rõõmsalt vohama).
Sain neid hanijalgu välja rohida mitu nädalat ja redelitmööda alla tassida kümneid suuri ämbritäisi taimi. Ja siiamaani pean iga mõne nädala tagant hoolega selle kukeharjamere üle vaatama ja kõik väikesed hanijalavõsud välja koukima, et ei korduks sama õudus.
Nii et mõelge hoolega enne, kui looduse kaunitari peenrasse pistate!!!
°°°°°°°°°°°°
No comments:
Post a Comment