Kukehari, Sedum.
Kukeharja võiks pidada Eestimaiseks sukulendiks. Mõned neist meenutavad tuntud potililli turdlehte (rahvasuus ka ahvileivapuu) ja kalanhoed. Kukehari kuulubki paksuleheliste sugukonda ja on seega eelpoolnimetatutele sugulaseks. Eestis peaks looduslikult kasvama peale kukeharjade paksulehelistest veel võsu-liivsibul, aga minul pole õnne olnud teda kohata. Minu emalt endale nuiatud 1978. aastast pärinev raamat "Metsa- ja niidutaimed" toob välja 4 looduslikku kukeharja, mida meil kohata võib. Ja peab ütlema, et siinne kant on rikkalik, omades neist vähemasti kolme.Esimene, kõige levinum ja ilmselt kõigile tuntud, on harilik kukehari Sedum acre. Ta on võrratu oma õitsemise kõrghetkel juunikuus, moodustades suuri erkkollaseid padjandeid. Muide, ta on ainsana mürgine. Mina olen selle kukeharja oma kiviktaimlasse lubanud ja kuigi ta on suur laiutaja, saab teda kergesti välja katkuda, aga peenras ikka leiduvaid tühimikke täidab see roheline-kollane padjand ilusasti ja ainus hetk, mil tal kaunis välimus puudub, on peale viljumist kuivanud raagude staadiumis. Kui need ära tõmmata, kosub kiiresti uus roheline vaip.
Neljandat, verevat kukeharja Sedum telephium, mina siin märganud pole, aga ega pead küll ei julge anda, et teda ka tegelikult pole, sest iga ruutmeetrit me poolsaarest ei suuda vist ükski pühendunud botaanikki läbi kammida. :o)) Õievärvilt peaks see meenutama aedade hiliseimat õitsejat kukeharja Herbstfreude, aga õitseb tavapärasel ajal - juulis-augustis. Siin pildil siis minu Herbstfreude. 
Aga meie külas on peaaegu metsistunud veel üks kukehari - roomav kukehari Sedum spurium, mis on ilmselt lihtsalt aedadest ja peenardest välja roninud. Praeguseks on ta oma tänavuse õitsemise ära õitsenud ja naabermaja aia taga võis näha värskeid võrseid ja kuivanud viljakobaraid. Meie kuival pinnasel on ta, nagu ka teised kukeharjad, üks hea pinnakatja ja muruasendaja.
No comments:
Post a Comment