Kolmapäeva õhtupoolikul meenus mulle äkki, et pidin mehele reedeseks reisiks mingeid meeneid kaasa tegema. Ei jäänudki muud üle, kui kibekiiresti jalad kõhu alt välja sirutada ja randa jalutama minna. Et meie kõige suurem kivivalik asub Uitro (kohaliku vanarahva sõnul Uitru) säärel, otsustasingi sinna minna. Fotoka haarasin ikka ka kaasa. Ja nii ei teagi lõpuks, kas otsisin rohkem kive või pildistasin loodust. Väga mõnus jalutuskäik oli igatahes. Ja taevas oli veel suviselt "igavalt" sinine (märkus selle kohta, et kuskil ajakirjanduses oli hiljuti teema, kuidas igava taevaga pilte huvitavaks muuta, seda MINA küll tegema EI HAKKA!), mida praeguses vihmahalluses taga igatseda saab.
Seda võiks vast nimetada teerajaks suure kivini, et ikka kuiva jalaga saaks ;o).
Kuidas elate mu kallid pikad haisvad adruvallid...?
Mängud päikese, varju ja kividega.
Suur rändrahn, mis nõukogude sõjaväele ette jäi ja siis seda lõhata/ära vedada üritati. Kahju.
Kuivanud pilliroojuurikas.
Pihlakapuu (pigem küll põõsa) jäänused, lihtsalt põnev.
Uitro vana tuletorn. Ei tööta muidugi ammu, aga püsti seisab kaljukindlalt.
Ja väike päikesevarjumäng ka sellega.
Veel loojangut.
Järgneb...
No comments:
Post a Comment